Ballaad

“Kelle oma kaunis talu?

Kellel küll see korras salu?

Kellel kuulub küll kõik siin?

see harukordne distsipliin

haarab silmi lilleklumbis,

peegelpildis vihmalombis.

Erilises käsikirjas

ootvad aialipid virnas

ettepanemise aega

peremehe enda käega.

Talust õhkuv meelerahu,

muinasjutupilti mahub,

just kui inglid hõbetiivul

tundusid siin olnud viivu.

Vaatab eksind linnahing

autoaknast väljas rind,

suutmata suud kinni hoida,

kui järsk hetk, tal mõte koidab;

telefoniga teeb pildid,

üles võtab, juurde sildid,

leitud õige kodupaik,

unistuste päikselaik.

*

Linnamees selg sirgeks aetud,

nägu naeratusse kaetud

märkab taamal taime kandjat,

talus loodu elu andjat.

Astub autost naise poole,

aim noorperest põllehooles

näha rõõmsalt kõigile.

Mees urahtab, ehm nähtule,

sest lähemale astuv emand

(ei temal olla saa see omand)

näeb välja kõõrdine ja krimpsus,

ses kõiges puudus arm ja küpsus,

ses hinges tundus puudus meel,

kuis üldse juleb olla teel,

see õnnetusest vaetud hing?

Meest tabas ootmatu pearing.

„Sa naiseline, kutsu keegi,

kes talus vastutab, teeb reeglid,

kes müüb ehk, kõik mis nähtu, mulle.

Toon tänutäheks lille sulle.“

Noor naine, õrn ja rahuline,

ehk veidi karikakraline

kaeb linnahinge, meel ei saa aru,

ei mõista, miks mees tema talu

nüüd enesele nõnda palub.

„See minu kodu, minu loodud,

ka parim mees mul siia toodud,

ja lapski peagi näeb siin ilma,

hea linnahing, mul puru silma

sa ära aja jutuga

mu talu ära võtuga.“

Mees tundis, sel veel ülbust ilmas,

tal tuleb mõista, pinnuks silmas

ta siin ja seal ja kogu ilmas.

Üks mõte kerkis vaimusilmas

sel linnahärral, hinges külmas.

„Sa kutsu õige siia mees,

mis üldse sinul tema teeb?

Kas on ta sama eriline,

kui sina siin, lihtsureline?“

Naine noor, see õlgu kehtis,

rahuga end minnes ehtis,

Peagi tuli taamalt mees,

kes oli „püss püha“ päris karkudes.

Ei mahtund linnamehel hinge,

pigem kerkis suurem pinge;

kuis said need kaks siin tegutseda

ja seda ilu valitseda.

Neis paistis tühi paljas kest –

paar ellu jäänud lollikest.

„Hei, peremees, mul sulle jutt.

Mul maakoduga on tõesti rutt.

Mu pere peagi suurenemas

ja autopark on laienemas,

ja rahu vajab stressis hing,

meil pigistamas vaimuking,

sest linnakärast, ahvatlusist,

sa haara kinni võimalusist,

teil pakun linnakodu oma,

ei mingit koma,

ja siis te talu minu oma.

Sul karkudega lihtsam seal,

see pakkumine nõnda hea,

et mõelda pole miskit siin,

ma paberid kohe korda viin.“

Talumees see vaatas linlast.

Ei näind ta enda ees küll vaenlast.

Ta kratsis kukalt, kogus meelt

ja palus lihtsalt minna teelt

nüüd ära mehel oma koju:

„Sa linnamees, mine enne saju.

Ei meie soovi elus muud,

kui laual leib ja armusuud,

mis jagame me omakeski.

Ei ilmotsatu su jutuveski

meid suuda kodust ajada.

Ei oska muud me vajada.“

Peremees, see kätt veel pakkus,

kuid linnamees vaid juukseid kakkus

ja lubas uuest veelkord tulla

ja võtta enesele kulla,

sest kogu talukompleks siin

nüüd tema mõtteist une viind.

*

Aeg möödus vaikselt, ilusasti.

Pea kiri saabus postikasti,

kus talurahval anti teada,

et tuleb välja minna heaga,

sest avastati kuskilt ajast,

et pärand saanud sellest majast.

Ja kuuluvat see nimelt just,

sel mehele, kel näit mees ust.

*

Ei osanud need noored talus,

ses uhkes rahuõnne salus

muud teha, kui vaid oma tööd

ja nüüd siis vööle panna vööd

ning pakkida, mis kuulub neile.

Kodulaulus südameile

väriseval häälel pai

tegi naine noor, kuis suutis, sai.

*

Kellel küll nüüd kuulub salu?

Kellel kuulub küll see siin,

milles oli distsipliin

värviilu lilleklumbis,

peegelpildis vihmalombis?

Vaikus, vaikus ulub siin.

Vaikus talule on piin.

*

Linnamees, kes tahtis maja,

kaotas raha, mida vajas,

et kõik ümberehitada,

veel paremaks siin mehitada.

Ka kaotas naise teispool ust,

sest tuli välja ei tea kust,

et lapseootel tema naine,

kes kaunim teistest, ebamaine,

ei kuuluvatki temale,

vaid rikkamale sõbrale.

Ja perelisa pole talle.

Kuis võis kõik minna vasemalle?

Kuis võis kõik sootuks halvaks minna?

Nüüd maale minema peaks sinna,

kus talu sai ta nihvrida

kerge ümbrikraha vaevaga.

Kuid maalt ei leia kaunist uut

ja mis tal metsas teha muud,

kui kõik on linnas käe-jala ees,

mõtles üksi jäänud mees.

*

Päev päeva järel õhtuvarjus,

noor rahvas uues kohas harjus.

Päev, päeva järel õhtuvarjus,

mees linnast vihast jõi ja karjus,

ta polnud asjadega rahul,

ta töö ei toimind stressivahul,

kõik purunes ja lagunes,

kõik tehtu käest tal pudenes.

Ühel õhtul tabas meest migreen,

uksel peatus töösireen

ja ära viidi linnamees,

ootmatult, küll jalad ees.

Ei osand seda tahta küll,

paberriietus nüüd mehel üll.

On viimne teekond iluaeda,

kus teistega saab pilvelt kaeda

ta oma tehtut, head ja vead.

Ta abiline hoidis pead

… käte vahel mitmeid öid,

ei suutnud teha tähtsaid töid.

Hing tõukas mõistmisele tagant.

Ta mõtles, mõtles, ei ta magand,

käsi ümbriku pani sahtlist põue,

et astuda nende noorte õue,

kel kunagi sai miskit valet,

et rõõmustada nende palet

ja anda tagasi see helgus,

see kodutalu õnn ja valgus.

Kõnd polnud kerge, piin hinges palus,

et enam poleks süüd ja valu,

ei taht see abiline muud,

kui tunda hinges rahutuult,

Mis tehtud jamast hinge painas

ja oli ikka mõtteis aina.

*

Taluvärav krigisev

ja traktor aias pragisev,

andsid lootust, pere kodus.

Kõik vana talu ümber õdus.

Kuis oskavad need noored nõnda,

kõik iluks, rahuks muuta endas?

*

Noor naine, õrn ja rahuline,

ehk veidi karikakraline

kaeb, tuleb vallahärra õue,

poeb hirmutunne hetkeks põue,

ta haarab vankrist poisipõnni,

kes roosa, rõõmus, üldse ei jonni

ja astub lähemale siis…

„Ma tulin, sest, et teie hiis,

või salu,

õu ja kogu talu,

on tagasi nüüd teie oma,

ei ole siin küll ühtki koma.

Jah, saite kõik te tagasi.

Ma asjad korda ajasin.“

Noor naine, õrn ja rahuline,

ehk veidi karikakraline

põlvili ta laskus rõõmust,

peremeeski õnnesõõmust

kuulis kohe sedamaid.

„Te kirjutage alla vaid,

et pretensioone teil ei ole

ja möödas siis on kõik see kole.

Ahjaa, siin kompensatsioon

ja võtmed, talu võtmed toon

ma teie kätte kohe.“

Õuel kuulda oli rõõmuohet.

*

“Kelle oma kaunis talu?

Kellel küll see korras salu?

Kellel kuulub küll kõik siin?

see harukordne distsipliin

haarab silmi lilleklumbis,

peegelpildis vihmalombis.

Pisipere häälte ilu

Naabreid, külalisi võlub.

Vallahärral talus siin,

On laual ikka leib ja piim.

Magab naine rahuline,

veidi karikakraline,

magab mees ja inglipesa,

ehk neil tulemas veel lisa,

aega on ja ruumi ka,

ristiisana

vallahärra ennast teostab,

elumõtet nii ta seostab.

Talust õhkuv meelerahu,

muinasjutupilti mahub,

just kui inglid hõbetiivul

tundusid siin olnud viivu.