Veneesti keel ehk eesti-vene tõlkeraskused

Keelte pidev vastastikune mõju on loomulik protsess. Pole juhuslik, et igal aastal täienevad seletussõnaraamatud sõnadega nagu „guugeldama“ ja „šoppama“. Niisamuti on vene keelde üle võetud palju sõnu eesti keelest. Tõsi, väljaspool Eestit pole need sõnad enamasti tuntud. Nendeks on nii kohalikud mõisted, mida Venemaal pole keegi kunagi kuulnudki (näiteks хайгекасса – haigekassa või исикукоод – isikukood), kui ka lihtsalt sõnad, mis millegipärast on kasutusele jäänud: „кандидировать“ (kandideerima) „баллотироваться“ asemel või „идентитет“ (identiteet) „идентичность“ asemel.

Suulises kõnes on tekkinud väljendid nagu „это возьмет время“ (see võtab aega) või „позвоню тебе назад“ (helistan sulle tagasi), kuigi need mõlemad on tegelikult vigadega tõlkelaenud. Vahel saab küll näiteks väljendi „заплатить рийгилыйв в максуамет“abil kiiremini selgeks teha, kuidas maksta maksuametisse riigilõivu, kuid eelistada võiks siiski väljendeid „государственная пошлина“ (riigilõiv) ja „налоговый департамент“ (maksuamet). Seda eriti ametlikes tekstides.

Nimed nagu Юйдибе (Üüdibe) või Йыэяэр (Jõeäär) võivad tunduda küll imelikud, kuid need on täiesti korrektsed. Seda ei saa öelda aga nimede Пеетер (Peeter) ja Леело (Leelo) kohta. Eesti nimede ja nimetuste transkribeerimise jaoks on olemas ametlikud reeglid, mida võiks järgida iga eesti-vene tõlkja. Soovitused kinnitas Eesti Haridus- ja Teadusministeerium ja parem oleks nendega tutvuda, mitte tegeleda omaloominguga. Nende reeglite kohaselt tuleb välja, et vene keeles on sõnu, mis algavad Ы-tähega, kuigi meid on lapsepõlvest saadik püütud veenda vastupidises.

Tõlkijatele on tihti omane, et nad võtavad üle lähtekeele süntaktilised ja grammatilised konstruktsioonid. Seetõttu jõuavad vene tõlketekstidesse põhjendamata inversioonid (ebatavaline sõnade järjekord lauses) ja kasutatakse valet sõnade rektsiooni. Nii tekivad ebakorrektsed väljendid, nagu „интервью от кого-то“ (intervjuu kelleltki) või „преследовать целью что-то сделать“ (millegi tegemisel eesmärki silmas pidama). Lisaks jäetakse eesti keeles sageli alus ära, aga vene keeles ei ole see alati võimalik.

Vene keele grammatika erineb märkimisväärselt eesti keele grammatikast. Näiteks on vene keeles olemas sookategooria. Tundub, et mitte kõik eesti-vene tõlkijad ei vaeva ennast niisuguste pisiasjadega. Seepärast võite mõne söögikoha menüüs näha sellist rooga nagu „копченая лосос“ (suitsulõhe). Peale omadussõnade tekib tihti probleeme ka teiste sõnaliikidega. Nii kirjutatakse eesti keeles austuse märgiks vestluskaaslase vastu ainsuse 2. isiku asesõna suure algustähega, kuid vene keeles ei ole see alati õige.

Sõna „Ты“ (Sina) on reserveeritud üheleainsale adressaadile – Jumalale. Seetõttu ei kõla reklaamlause „Лучшие холодильники для Тебя“ („Parimad külmkapid Sinule“) vene lugejale kuidagi ligitõmbavana, vaid pigem naljakana. Isegi kui teil õnnestub vältida estitsisme, peab eesti-vene tõlge vastama vene keele grammatika reeglitele. Kahjuks pole siiski kõik sõnad ja väljendid, mida vene keelde tõlgituna kohata võime, korrektsed. Võimalik, et bussifirma tunnuslause „Едь в Таллин!“ („Sõida Tallinnasse!“) võib kellelegi tunduda õnnestunud lahendus, kuid tegelikult ei ole nii rääkida õige.

Inimestel, kelle emakeel on eesti keel, on tihti raskusi helitute ja heliliste kaashäälikute eristamisel. Vene keeles aga on sellised peensused väga tähtsad, kuna need määravad sageli sõna tähenduse. Kirjutades või tõlkides ei tasu lootma jääda mälule ja intuitsioonile, vaid vaadake parem sõnaraamatust järele. Muidu juhtub teiega nagu tõlkijaga, kes kirjutas maiustuste pakendile nii: „изкотовляется на происводстве, где используются орехи“ („valmistatakse tehases, kus kasutatakse pähkleid“). See on näide elust enesest.

Vene keelt reguleerivad Venemaal ja Eestis erinevad normid. Ühelt poolt on Venemaal olemas ametlikud käsiraamatud ja akadeemilised sõnaraamatud. Keerulisematel juhtudel võib pöörduda veebilehe Грамота.ру poole, kust saate näiteks teada, et nimi Таллин tuleb kirjutada ühe н-iga.

Samas kehtib Eestis oma riigisisene vene keele regulatsioon ning selle kohaselt tuleb kirjutada Таллинн kahe н-iga ja õige on Рийгикогу (Riigikogu), mitte „Государственное собрание“. Igaüks otsustab ise, millist normi ta järgib, kuid tähtis on meeles pidada, et vene keelel ei ole Eestis riigikeele staatust ja seepärast on suure küsimärgi all, kas seda üldse võib siin reguleerida.