Kuidas kirjutada näidendit?

kuidas kirjutada näidendit

„Eesti keele seletav sõnaraamat“ ütleb, et näidend on „näitelaval esitamiseks mõeldud kirjandusteos, draama“. Samuti teame, et näidend kuulub draamakirjanduse valdkonda ning on suguluses raadio-, tele- ja filmidramaturgiaga.

Milles seisneb dramaturgilise teksti eripära?

Dramaturgilise teksti tunnus on otsene kõne, mis esineb teoses nii dialoogi kui monoloogina. Otsene kõne koosneb repliikidest, mis on tegevusliku iseloomuga ja mis kannavad sündmuste kulgu. Iga repliik on tegu, mida kasutatakse sündmuse või pöörde ajendina.

Tegelaste, ruumi ja olukordade kohta esitatakse kirjeldusi, mida nimetatakse remarkideks. Remargid loovad pildi keskkonnast või peegeldavad tegelaste füüsilist tegevust ja seisundit.

Mida on hea teada näidendi kirjutamisel?

Näidendi kirjutamise üks esimene tingimus peale kaasahaarava loo ja teema on tegelaste ja ruumi ettekujutamine. Nende kujutlemisel võib lasta fantaasial vabalt lennata, sest teatri piirid jooksevad sealt, kust inimese kujutlusvõime, seega ei ole sellel piire.

Näidendist juhindub oma loomingulises töös suur hulk loovisikuid – lavastaja, kunstnik, näitlejad, valgustajad, muusikaline kujundaja, kes on tänulikud loominguliste proovikivide eest. Tänuväärne on tekst, mis, olemata viimse detailini ettekirjutatud, jätab kaasloojatele piisavalt õhku ja ruumi anda oma panus.

Näidendi kirjutamine

Kui analüüsida maailma draamakirjanduse tähtteoseid, ei jää märkamatuks nende läbikomponeeritus. Ajaproovile vastu pidanud teosed pulbitsevad sisemistest seostest ja niidiotstest, mis omavahel kokku sõlmituna annavad interpreetidele lõputult ainest nende tõlgendamiseks. Alates Vana-Kreeka näidenditest kuni nüüdisaegsete draamatekstideni, kus narratiiv võib olla täiesti segi paisatud, võib neis avastada lõputult kihte, lugusid ja tähendusi, mille sügavus puudutab inimhinge läbi aegade.

Näidendis on oluline rõhk sündmustel. Sündmused võivad toimuda laval või kusagil mujal, kas olevikus, minevikus või tulevikus, need võivad avalduda nii dialoogis kui tegelaste sisemaailmas, esineda konflikti, muutusena vm. Siin ei ole piire ja sündmus on see, mille autor sündmusena kehtestab.

Sündmused loovad pöördeid ja nende seas on nii pisisündmusi kui peasündmus ehk kulminatsioon. Nende gradatsiooni ja hulga määrab autor. Sündmuste järgnevus loob sisemise karkassi ja määrab näidendi rütmi. See on toeks lavastajale ja näitlejatele, et lugu interpretatsiooni käigus koos püsiks.

Üks oluline nüanss, mida jälgida, on see, et tegelaste omavaheline dialoog ei jääks vaid informatiivseks. Vaataja ei pea kohe ja kogu aeg kõigest aru saama. Sel hetkel, kui vaataja saab kõigest aru, on oht, et ta kaotab huvi sündmuskäigu vastu. Dialoogi ülesanne ei ole kõike ära seletada, vaid anda informatsiooni jaokaupa, et hoida pinget ja käivitada kujutlus. Vaatajat köidab alati salapära, miski, mis on peidus, varjul, mis on aimatav, kuid nähtamatu ja seletamatu. Samas peaks lugu olema sel määral jälgitav, et hoiab tähelepanu üleval. Mitmekihilises loos on alati peidus ka seoseid, mida vaataja ei pruugi teadvustada, kuid mis hoiavad loo pinget ja teevad selle jälgimise põnevaks.

Üks reegel, mida on hea teada: lava on koht, mis võimendab. Kui näidendis on lõpuni läbi töötamata teemasid, mida lugedes ei pruugi märgata, siis laval torkab see silma, kui ka kogu ülejäänud loominguline kollektiiv on oma panuse lisanud. Mitte miski laval ei varja rabedat alusteksti. Seevastu mitmekordistub laval näidendi mõju, mis ka eraldiseisva tekstina on terviklik ja mõjuv.

Kuidas alustada näidendi kirjutamist?

Loome tingliku olukorra, kus laual valge leht ja sisimas põleb soov kirjutada surematu näidend. Samal ajal pitsitab aukartus kõige selle ees, mis on juba loodud.

Millest siis alustada? Kuidas leida enda unikaalne hääl, oma stiil? Lugu, mida jutustada? Kas valada näidendi vormi isiklik elukogemus, sügavam taipamine või kummitama jäänud mõte? Lasta fantaasial end kanda?

Näitekirjanik

Loomingulise voolu avamisel on oluline osa tähelepanu koondamisel ja häälestusel. Hea häälestus on otsekui radar, mis miljonite lugude universumis koondab fookuse just sellele loole, millel sinu kaudu on võimalik maailmale nähtavaks saada.

Et üle saada valge lehe hirmust, sobib iga samm eesmärgi suunas. Võib alustada ükskõik millest, sest liigsel kalkuleerimisel kaob loomerõõm ja ettevõtmisest saab kannatuste rada. Loomingu võlu on saladus, inspiratsioon. Kui küsida põnevuse ja uudishimuga, kes on tegelased, mis on pealkiri, mis on teema, mis juhtub, kuidas lõpeb, saab sellest huvitav mäng. Mängulisus on aga elava ja paeluva loomingu essents. Seega võib kirjutamise ajal, just eriti alustamisel, analüütilise meele ja hinnangulisuse kõrvale jätta ning lasta tekstil vabalt voolata. Kartmata teha vigu, võib jõuda üllatavate avastuste ning väärtuslike ühenduste ja keerdkäikudeni, mis teevad loomeprotsessi nauditavaks.

Teeme ühe harjutuse. Võtame esimese pähetuleva lause „Millegipärast ma kahtlen selles“ ja asetame selle ühe kujuteldava tegelase suhu. Vaatame, mis juhtub:

A: Millegipärast ma kahtlen selles.

B: Miks?

A: On selline tunne.

B: Mis sul hakkas?  

Neid ridu lugedes kerkib vaimusilma kujutlus tegelastest, kes räägivad, samuti olukorrast, miks mitte ka detailidest ruumis või üldisest atmosfäärist. Sel moel saab hakata loomeprotsessi tasapisi mänglevalt äratama, kerguse kaudu, kus lugu end justkui ise üles kirjutab. See on üks paljudest võimalustest, kuidas näidendi kirjutamisele läheneda –  avada end tegutsemisele, kirjutamisele, avada oma teadvus ilma liigse analüüsita lihtsalt voolamisele. Sellisel moel lähenedes on suur tõenäosus, et paberile satub midagi üllatuslikku ja kirjutamine kannab maailma, mis on tundmatu ja põnev.

Inspiratsiooni võib leida ükskõik millest. Näiteks võtame värvi: kollane. Ja lisame kolmanda tegelase.

A: Kollane ajab mind nutma.

B: See pole esimene kord, kui sa seda ütled.

C: Lõpetage ära!

Mis olukord see on? Kes räägivad? Mis lõi tegelastevahelise pinge?

Niimoodi lähenedes hakkavad tegelased vähehaaval kuju võtma ning autori osaks saab need selgemalt välja joonistada ja nüansseerida. Autor hakkab otsekui skulptor savitükist või puunotist kujusid välja voolima ning kujud, mis välja joonistuvad, hakkavad ise dikteerima järgmisi samme ning käike. Võib lasta sulel vabalt libiseda ja tekstil voolata, kuni tekib orgaaniline vajadus komponente, tekstilõike ja dialoogikatkeid omavahel ühendama hakata. Nii on hea võimalus tunda, nautida kogu loomeprotsessi, avastada oma stiil, õppida tundma enda maitset ja luua oma käekiri, miks mitte ka žanr.

Näitekirjandus

Milline on näidendi ülesehitus?

Klassikaline näidend koosneb viiest osast ja sellist kompositsiooni nimetatakse autori nime järgi Freytagi püramiidiks:

Niisugune suletud vormiga näidend algab sündmusega ja lõpeb tekkinud intriigi või konflikti lahendusega. Loo ülesehitus on korrapärane: sündmused arenevad esmalt tõusvas ja pärast kulminatsiooni kahanevas suunas ning kõrvalliinid on allutatud põhisündmustele. Sündmused on omavahel seotud ning toimuvad kindlates aja- ja ruumipiirides.

Vastupidi suletud vormile ei ole avatud vormil neid reegleid ja puudub klassikaline ülesehitus. Niisugused näidendid on näiteks seisundidraamad, absurdidraamad, episooddraamad.

Nüüdisaegne näitekirjandus katsetab nii klassikalise ülesehituse kui avatud vormidega ja teretulnud on erinevad vaatenurgad ja julged lähenemised. Häid teatritekste on alati vaja, miks mitte proovida!

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.