ma olen
alati arvanud, et
linn on oma parim
pimeduses
kõik kole ja räpane ja inetu
tuhmub minema
kõik mida näed on
miljonid pisikesed tulukesed,
esituled tantsimas
tänaval mannetult,
inimesed keerutamas
mustritega kaunistatud
aknaraamides
pimedas
linn välja ohkab,
lahutab lõpuks
oma fassaadi.
ma olen alati mõtisklenud,
et olen veidi
linna moodi
enam seeditav pimeduses,
toob esile killud mis
ei tutvu pilguga köömesti
päeva heledal merel
rohkem armastatav,
kui päike end hoolikalt
puude taha varjab,
punaseks maalitud taevateki
veerel.
