Rännaku puiestee 16

Harju tänavalt saab alguse mu tähtedeni sööst.
Tellin Boldi, mis mu läbi viiks sest kummalisest ööst.
Palju kordi olen mõelnud: küll ma harjun! Kõik ju kaob.
Siiski iga kord ma tunnen, kuidas süda rinnus taob.

Palju kordi – väga palju! – olen sõitnud seda teed.
Lummav Vabaduse väljak, tuled – maha jäävad need.
Sina lummad mind – ja mina sind – kuid on see ainus lumm?
Vahel juhtub nii, et süda mul on meeleheitest tumm.

Vabadus jääb selja taha – järsku on mu ümber hirm,
justkui oleks ööst mu peale laskund nähtamatu sirm.
Mis on sinus, see on minus – sinu õudu tunnen ma,
tunnen, kuidas palju kordi süttime koos põlema.

Kuid see pole kaunis tuli! See on võikaim võikamaist,
kui see lõõmab, tunneb eksimatult seda minu vaist.
Mis on sinus, see on minus, meie ümber nõiaring,
tahan enne kinni püüda su, kui tuhastub su hing.

Teine linnaosa – teine maailm, teine mandrilaam
on mu sihiks. Kas on üle maantee ulatuv reklaam,
või viadukt, või hoopis Järve mets see kahe ilma piir?
Piiri puudumisest lähtub esimene lootuskiir.

Palju kordi – väga palju! – oled põgenenud sa.
Mõistan nüüd, et täpselt sama palju olen mina ka.
Miski toob mu ikka siia, olgugi mus hirm ja õud.
Uskumatult palju võimsam on see salajane jõud.

Mis on sinus, see on minus – see on enne kõike muud.
See on esimene hetk, kui kohtuvad me silmad-suud.
Alles siis need varjud ärkavad ja näib, et me neil peos.
Aga tulevad ja kaovad nad, ent säilib algne seos.

Kauni tule poole jätkub minu lootusrikas retk,
isegi kui tean, et veel ei ole selleks õige hetk.
See on hetk, kus muutub armsaks iga väike arm ja muhk,
kõik on alles hinges, mida varjab mineviku tuhk.

Taas on minu ümber vabadus, ja seekord taipan ma,
et ma olen olnud alati see, enda teadmata.
Ja ma tean, et meil on lõppematult võimalusi veel.
Männid valvavad mu rada Vabaduse puiesteel.

Kaunis linn on see, kesk metsa! Öiseist laternaist ta soe,
küllap tasa, väga tasa tema soojus meisse poe.
Temagi on osa sellest, mille sisse mahub kõik,
mis meid seob ja hoiab, kuhu kuulub iga nähtus, tõik.

Rännaku üks ots on teise otsa peegelpilt.
Sellepärast on nii müstiline iga nimi, silt.
Kuidas saaksin kõike öelda – see on lootusetu juht.
Rännakule teostab viimse parempöörde taksojuht.

Minus põleb kaunis tuli, tuli, mis ei kustu eal.
Viimaks tantsib minu süda ootusärevuse peal.
Mis on minus, see on sinus – peegeldame teineteist.
Ja me saame kokku selles paigas – Rännaku 16.