Majesteetlik! Uus ja hele vammus,
kõvakaap – see uhkus kutsub kaema.
Mehe selget mõistust, käte rammu
kulus palju, palju nähtud vaeva.
Maapind sajandite koormast võngub …
Võrsub endistviisi põllul rukis …
Põue talletunud muistset hõngu
kandub veskikivilt tuule kukil.
Aastatega muutund kest ja sisu,
kindlalt sammub uuenduste poole.
Õdus õhkkond heietama kisub,
aromaatne kohv lööb punkti loole …
Välja serval valvab võimas tante …
Möödakäija adub aja sõudu.
Meistri nimi ürikusse kandke!
Tiibadesse tuult ja lennujõudu!
