Väikekeelte hääbumine

Kasvava üleilmastumise mõju väikestele keeltele on täheldatud juba ammu. Sealjuures on vältimatu keelte üha kiirem muutumine suurkeelte, eelkõige praegusaja rahvusvahelise suhtluse keele – inglise keele – kiiluvees. Pikemas perspektiivis, sajandi jooksul, on oodata isegi ligi poolte tänapäeval kõneldavate keelte täielikku kadumist. Selle üle, kas see on katastroof või loomulik areng, millel peakski laskma vabalt kulgeda, võib vaielda, kuid mõistagi mõjutab see ka meie pisukest eesti keelt.

Mida väiksem on keele kasutajaskond, seda vähem suudab keel laiemas maailmas toimuvaga sammu pidada. Elulisemad mõisted küll varem või hiljem ja ühel või teisel kujul ka väikekeelde jõuavad, kuid alati viibimisega. Mida pikem on see viibimine, seda rohkem pikime ajakohase suhtluse tarvis oma keelekasutusse võõra keele sõnu. Ühel hetkel aga hakkab selline segakeel tunduma naljakas ja kui võõrkeel on piisavalt hästi suus, näib kõnelejale tihti mugavam asendada need üksikud võõrsõnad võõrkeelsete fraasidega ja viimaks ka täislausetega. Kuni emakeeles mõtlemise võime kaob.

Parim vahend selle vältimiseks on terminiloome, mis aitab sellist keele täienemise viibimist lühendada. Selle tarvis on Eestis loodud arvukalt terminikomisjone ja terminoloogiaühinguid. Need keskenduvad loomulikult suhteliselt kitsastele teaduse valdkondadele, milles tegutsejaid on piisavalt vähe, et vastava keele väline suunamine oleks küllalt tõhus, ning milles probleem on ka põletavam.

Nagu on ingliskeelestumise teemal märkinud keeleteadlane Tiit Hennoste¹: „Kui eesti keelest kaob teaduslik mõtlemine, […] jääb keelest ainult köögikeel püsima.“ Samas leidub aga kauaaegseid lünki ja ähmaseid või ebaõnnestunud laene ka selles meie nii-öelda köögikeeles. Kui teaduskeel kaob, jääb alles vaid köögikeel, kuid kui ajast jääb maha ka viimane?

Alustangi seda artiklisarja eesmärgiga juhtida tähelepanu mitmesugustele lünkadele ja nurjumistele eelkõige igapäevasemas eesti keeles ning viisidele, kuidas luua selle tarvis omakeelsemat ja elujõulisemat sõnavara. Loodetavasti nähtub sellest, et ka uute mõistete sõnadesse panemisel on meil paremaid, loomingulisemaid ja vähemalt samaväärset mõistetavust pakkuvaid võimalusi kui toorlaenamine ning nende kasutamiseks ei pea tingimata olema lingvist või terminikomisjoni liige. Tsiteerides Reet Kasikut²: „Keel ei ole midagi sellist, mille keeleteadlased on tarbija jaoks valmis teinud. Ta on meie kõigi ühine looming.“ Loogem teda siis hästi.

Eesti keele sõnamoodustusviise ja hea terminoloogia põhimõtteid on käsitlenud põhjalikult Tiiu Erelt³ raamatus „Terminiõpetus“. Nagu pealkirigi ütleb, on tegemist eelkõige oskuskeelele pühendatud teosega, kuid selles vaadeldud terminiloome põhimõtteid saab mõningase kaalunihkega rakendada edukalt ka üldkeelsema sõnavara loomiseks.

Ühe sellise põhimõttena on nimetatud keele omapärasuse säilitamist. See seisneb omakeelsete tüvede eelistamises laenatud tüvedele (nt innovaatiliseasemel uuenduslik) ja tuleneb Erelti sõnul „sellest, mille pärast keel üldse olemas on“. Kui keelt uuendada ainult võõrelementidega, oleks tulemuseks ju lihtsalt üks tarbetu, kohmakas ja piiratum (aeglasemalt täienev) koopia. Samas hoiatab Erelt aga keelepurismi eest: ammu juurdunud võõrsõnade väljatõrjumine lihtsalt selle pärast, et need on võõrsõnad, ei ole õigustatud (ega ilmselt õnnestukski).

Nagu „Terminiõpetuseski“ loetletud, on terminoloogid hea termini saamiseks läbi aegade nimetanud veel arvukalt nõudeid, kuid neist peamised, mis näivad eri käsitlustes enamasti kattuvat ja mida võiks üldkeelsemate keelendite loomisel silmas pidada, võib ehk kokku võtta järgmiselt:

• lühidus – pikki sõnu on ebamugav kasutada ja sagedamini kasutatavad pikad sõnad kipuvad aja jooksul ise lühenema;
• läbipaistvus – läbipaistva sõna tähendus on aimatav ilma lisaselgituseta (st sõna häälikuline kuju on tähendusest motiveeritud, tugineb olemasolevale keelele);
• loomulikkus – siia alla kuuluvad nii sõna kergesti hääldatavus, sobitumine juba olemasolevasse süsteemi (sõna on ehituselt sarnane tähenduselt lähedate keelenditega) kui ka vajaduse korral tuletiste moodustamise võimalikkus.

Need kolm nõuet aitavad tagada hea üldkeele sõnavara tõenäoliselt tähtsaimat omadust: meeldejäävust. Kui terminikomisjonidel õnnestub oma kitsama valdkonna keelekasutust veel mingil määral ette kirjutada, siis uued üldkeelendid lähevad käibele vaid juhul, kui need on piisavalt meeldejäävad ja kaasahaaravad.

Oskuskeele puhul on olulisematest veel sageli välja toodud täpsuse nõuet, mille järgi ei tohi termin siiski olla lühem, kui on vajalik sellega tähistatud mõiste eristamiseks teistest, ning ühetähenduslikkuse nõuet, mille kohaselt peab iga termin võimaluse korral olema seotud vaid ühe mõistega (mis küll alati ei õnnestu). Kuna nende nõuete järgimine aitab kaasa sõnade üheti mõistetavusele, tasub neid ehk üldkeelegi puhul silmas pidada, kuid lõppkokkuvõttes ei ole selles sõna edukuse jaoks ilmselt nii määravad.

Edasi vaatame paari näite varal, kuidas nimetatud sõnaloome põhimõtteid praktikas rakendada.

Clickbait tähendab inglise keeles sensatsioonilist, provokatiivset või muul viisil eksitavat veebiartikli pealkirja, mille eesmärk on meelitada lugejaid pealkirjale klõpsama ja artiklit lugema, et suurendada vastava veebilehe vaatamiste arvu ja teenida seeläbi reklaamitulu.

Ilmselt on enamik meist internetis surfates märganud kirjutisi sellise pealkirjaga nagu  „7 ÜLLATAVAT fakti, miks …“ jms, lähemal lugemisel selgub aga, et tegemist ei ole üldse millegi üllatavaga või isegi mitte faktilistel andmetel põhineva artikliga. Just see ongi clickbait – internetipõhine (ajakirjandus)tekst, milles omakasu nimel manipuleeritakse tõega ja selle kaudu lugejatega.

Eesti keeles võib sellisel juhul rääkida küll ka kõmulugudest, -artiklitest, -ajakirjandusest, kuid sõna kõmu tähendus jääb siin siiski veidi kesiseks, sest kõmuajakirjandust on aegamisi hakatud aktsepteerima kui lihtsalt üht ajakirjanduse liiki, mis käsitleb vähem tõsiseid teemasid. Clickbait on aga üks selle väga spetsiifiline ja kahjulikum vorm ning sõnana juhib selgemalt tähelepanu vastavate tekstide tahtlikule eksitavusele, mille aktsepteerimine praegusaja libauudiste maailmas on ohtlik.

Niisiis pakun välja, et sellist tegevust võiks eesti keeles nimetada klõpsulantimiseks. Esmapilgul võib see ehk tunduda üsna otsetõlkeline, kuid otsetõlgegi on problemaatiline vaid juhul, kui ei toimi. Räägitakse meeste ja naiste lantimisest, misläbi sõna lantimine on üldkeeles saanud ka valdavalt negatiivse värvingu, mida see vaste vajab. Samuti usun, et pakutud sõna on piisavalt läbipaistev ja loomulik, lihtne, suupärane ja ka küllalt meeldejääv.

Näitelauseid

Facebooki uudisvoogu sirvides läheb klõpsulantimisartiklite rohkusest teinekord silme eest kirjuks.

Kas sa ei leia, et too blogi on kergelt klõpsulantja maiguga?

See pealkiri on ju puhas klõpsulant.

Pick-up line või chat-up line tähendab inglise keeles lausungit, millega alustatakse vestlust võõra inimesega ja näidatakse tema vastu romantilist või seksuaalset huvi. Sellised lausungid on valdavalt kas selgelt seksuaalsed, sugestiivsed või humoorikad ning enamasti suunatud meestelt naistele.

Tegemist on piisavalt levinud nähtusega et omakeelne vaste võiks olla kasulik. Kui varemalt on niisugused lausungid leidnud tarvitust eelkõige pubides ja klubides, siis tänapäeval kasutatakse neid enim ilmselt (põhiliselt humoorikas vormis) erinevates kohtingurakendustes.

Kuna sellised lausungid viitavad sisuliselt (meeste-naiste) lantimisele, pakun, et eesti keeles võiks rääkida landilausetest. Avalikest tõlkeandmebaasidest⁴ leiab varem kasutatud vastete hulgast näiteks sõna lööklause, mis ei ole kõnealuses tähenduses siiski päris täpne, või külgelöömisfraas, mis ei ole kohe kuidagi suupärane. Landilausele seevastu lisab kõlavust osasõnades esinev alliteratsioon.

Näitelauseid

Tiit lendab Tinderis alati tüdrukutele kohe landilausetega peale.

Tänapäeva mehed ei oska muud kui ainult landilauseid pilduda, normaalset vestlust ei tunta.

Kui tahad, et su landilauseid edu saadaks, pead ikka vähe originaalsem olema, mitte kuskilt netist kulunud väljendeid kopeerima.

Huvilised võivad vahvaid neologisme leida veel Vikipeediast ja Eesti Keele Instituudi keeleportaalist.

¹ Tamm, E. 2018. Tiit Hennoste: eesti teaduskeel läheb aina enam inglise keele peale üle. https://kultuur.err.ee/681132/tiit-hennoste-eesti-teaduskeel-laheb-aina-enam-inglise-keele-peale-ule

² Künstler, A. 2018. Keel on meie kõigi ühine looming. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/keel-on-meie-koigi-uhine-looming/

³ Erelt, T. 2007. Terminiõpetus. Tartu Ülikooli Kirjastus. Saadaval: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/24279/9789949117239.pdf

⁴ Glosbe mitmekeelne veebisõnastik. https://glosbe.com/