Keeleuuendaja 6: uuest (pühadust tootvalt) ja vanast (pühadust teotavalt)

1. Knee-jerk reaction

Knee-jerk reaction (otsetõlkes „põlve nõksatamise reaktsioon“) tähendab inglise keeles läbimõtlematut reageeringut ehk millelegi vastusena kaalumatult, puhtalt emotsiooni pealt käitumist. Seda väljendit pruugitakse eelkõige kellegi ütluste või tegude kritiseerimiseks. Näiteks võiks sellega kirjeldada olukorda, kus koolilaps on pärast „Kolme musketäri“ lugemist klassikaaslast tokiga susanud, mille peale selle raamatu lugemine koolis ära keelatakse. Pahandusele on justkui reageeritud, kuid asi sellega tõenäoliselt ei lahene ja suuremas plaanis on pigem tehtud rohkem kahju kui kasu.

Kujund ise põhineb teada-tuntud refleksil: arst toksab kummihaamriga patsiendi põlvekedra kõõluse vastu ja patsiendi jalg nõksatab automaatselt ettepoole. Kuna mõistus sealjuures sõna sekka öelda ei saa, käsitletaksegi inglise keeles kõnealuse refleksi ilminguna tihti piltlikult igasuguseid jõulisi ja rutlikke otsuseid või vastuseid, mis on tehtud või antud hetke ajel, üksnes kõhutundele tuginedes, ning millega seetõttu võivad kaasneda uued probleemid.

Meditsiinikirjanduses on kõnealust füüsilist refleksi nimetatud näiteks põlverefleksiks, kuid piltlikult väljenduda soovivale keelekasutajale jääb see ehk liiga kliiniliseks, sest ei anna edasi sõnavõtja kriitikameelt. Ingliskeelses väljendis täidab viimast funktsiooni verb jerk, mis tähendab nõksatama, jõnksatama, tõmblema ja nimisõnana ka jobu. Seega sobiks eestikeelse vaste loomisel siis ehk vaadata eelloetletutest just sõna tõmblema poole, kuna esiteks kirjeldab see hästi põlverefleksi ennast ja teiseks tähendab kõnekeeles ka kõiksugust rahutult ja rapsivalt käitumist. Seega võiks knee-jerk reaction eesti keeles olla tõmmelreaktsioon.

Näitelauseid

Ministeeriumi ettepanek on arulage – ei muud kui tõmmelreaktsioon, milles ei arvestata tänapäeva ühiskonna toimimise nüanssidega, vaid püütakse kõike ühe puuga lüüa.

Selle asemel, et asi korralikult läbi mõelda, alistuti nähtavasti üldsuse ootusele mitte vastuseta jääda, ja nii sündis tõmmelreaktsioon, mille tagajärjed saavad kindlasti olema valusamad, kui oleks olnud see viivuke vaagimist.

2. Prioriseerima ja prioriteet

Prioriteet võib teatavasti tähendada kaht asja: 1) esimust ehk eesolekut või teistest ettejõutust (nt millegi avastamises), 2) midagi, mida peetakse esmatähtsaks. Enamjaolt kohtab seda sõna just viimases tähenduses – mistõttu keskendume siin üksnes sellele mõistele – ning nii sageli, et see ilmselt tundub paljudele juba peaaegu omasõnana. Kui prioriteet ise ehk polegi kõige koledam keelend, siis loodetavasti leidub vähem vastuväiteid arvamusele, et samatüveline tegusõna prioriseerima (midagi esmatähtsaks pidama, tähtsuselt esikohale seadma) kolistab küll eesti keeles nagu elevant portselanipoes.

Keelekorraldajad on aastate jooksul juhtinud tähelepanu mitmele viisile, kuidas nende kahe võõrsõna pruukimise asemel saaks väljenduda omakeelsemalt. Loetletud alternatiivide hulka kuuluvad muu hulgas eelisvaldkond, põhiküsimus, peaeesmärk, esmatähtis asi ning esmatähtsaks pidama, eelistama, esikohale seadma. Keelt oluliselt uutmata saaks sõna prioriseerima asendada ka sõnaga esmatähtsustama.

Miks siis leiame kirja- ja suusõnast endiselt nõnda palju prioriteete? Eks harjumusest tingitud inerts etendab selles oma osa, kuid kindlasti pole vähem tähtsam asjaolu, et ükski olemasolev rööpkeelend pole nii palju lühem ja mugavam, et kannustaks inimesi oma keelekasutust muutma. Ehk on siis aeg püüda leiutada midagi, mis suuõõnes sujuvamalt ringi veereks.

Niisiis, võttes aluseks sõnade prioriteet ja prioriseerima rööpkeelendid esmatähtis asi ja esmatähtsustama ning lõigates neist välja ühe õhukese viilu, saaks vastavaid mõisteid väljendada uudissõnadega ete (käändub nagu pete) ja etma (pöördub nagu petma). Seega, kui miski on meie jaoks kiireloomulisem kui teised asjad, on see hetkel meie ete, ja kui me arvame, et midagi on vaja esimesena ette võtta, siis me etame seda.

Näitelauseid

Ülikooli juhtkonna etted sel õppeaastal on tudengite õpingute katkestamise määra vähendamine ja õppejõudude digipädevuse suurendamine.

Majandusolukorrast tingituna etetakse kokkuhoiuvõimaluste otsimist ning laienemisplaanid on teadmata ajaks edasi lükatud.

3. Whiplash

Whiplash (otsetõlkes „piitsalöök“) on ingliskeelne kujundlik väljend, mis pärineb meditsiini valdkonnast. Seal tähendab see kaela tugevast edasi-tagasi jõnksatamisest tingitud lülisambavigastust, mis võib tekkida näiteks siis, kui viibid autos, mis teeb äkkpidurduse. Kujund ise tuleneb viisist, kuidas piits liigub, kui sellega kedagi lüüakse: piitsapiug paiskub esmalt ette ja teekonna lõpus jõnksatab järsult tagasi.

Mõnes eestikeelses tekstis on whiplash’i kui vigastust tõlgitud piitsalöögitraumaks. Viimane aga kõlab üpris keskaegselt ja eksitavalt, sest võib ju tähendada ka päris piitsaga pihta saamisest põhjustatud tervisekahjustust. Segaduse vältimiseks ja täpsuse mõttes oleks seega parem rääkida piitsajõnksust kui piitsalöögist.

Whiplash’il aga on teinegi tähendus. Nimelt on see sõna inglise meditsiinikeelest tänaseks laienenud argikeelde, kus sellele on peale kasvanud teine piltlikkusekiht: sellega viidatakse mis tahes ootamatu olekumuutuse tagajärjel tekkinud segaduse-, šokeerituse- või kummastustundele. Liialdavalt-kujundlikult öeldakse näiteks, et keegi sai niisugusest muutusest whiplash’i ehk vastava kaelavigastuse.

Selles tähenduses võib whiplash näiteks kirjeldada olukorda, kus mingis teoses on toimunud äärmuslik žanrimuutus või kus keegi on asunud seisukohale, mida ta varem absoluutselt ei jaganud, nii äkitselt, et vaatajal, lugejal või kuulajal on raske asjade uue seisuga leppida. Eesti keeles kannavad mõnevõrra sarnast tähendust näiteks väljendid pauk luuavarrest ja välk selgest taevast. Need aga väljendavad rohkem mingi sündmuse ootamatust kui muutuse ootamatust, ja sündmuses kõrvalseisja riivatustundmusega ei seostu.

Järsu ja suure muutuse põhjustatud emotsiooni ennast – tunnet, et keegi on oma äkilise kannapöördega sulle kui selle jälgijale või „kaasreisijale“ peaaegu et kehavigastuse tekitanud – eesti keeles olemas olevate vahenditega lihtne väljendada pole. Sõna šokk oleks üks variant, kuid šoki võib saada igasugusest ootamatusest, mitte konkreetselt järsust muutusest. Lisaks, ehkki whiplash on pealtnäha dramaatiline sõna, kasutatakse toda tegelikult ka üsna argiste situatsioonide korral, samas kui šokk saadakse üldiselt tõsisematest sündmustest.

Parimat lahendust pakuks ehk uudissõna, milles võiks siis säilida viide piitsale (kaudsemalt, nagu öeldud, muidugi selle liikumisteekonnale). Selle tarvis saaks võtta aluseks eelmainitud sõna piitsajõnks (või ka piitsalöök), seda suurema suupärasuse ja uudsuse saavutamiseks veidi koomale tõmmata ning tuletada seeläbi neologismi piitsak.

Näitelauseid

Filmi esimeses pooles jahtis külmavereline mõrvar naiivseid turiste, siis järsku muutus asi kogupere popmuusikaliks – sain sellest enneolematu piitsaku.

See läheb ajalukku esimese korrana, kui tervele rahvale põhjustati korraga piitsak: ühel õhtul elati eesrindlikus demokraatias, järgmisel hommikul kuulutas president sõjaväelastest ümbritsetud kõnepuldis ennast ainuvalitsejaks.

4. Taimer ja stopper

Kui paljud meist oskavad paugupealt, ilma sõnaraamatut avamata, öelda, mis vahe on taimeril ja stopperil? Kahtlustan, et neid, kes jäävad kõhklema, pole just vähe, ja tegelikult pole see sugugi häbiasi, sest tegemist on lihtsalt kehvasti motiveeritud terminitega. St nende terminite tüved ei väljenda selgesti vastavate mõistete sisu.

Näiteks taimer on tuletatud ingliskeelsest sõnast timer, mille tüvi on time ehk aeg. Inglise keeles on olemas ka verb to time ehk (millelegi kulunud) aega või (millegi) kestust mõõtma. Seega võiks ju oletada, et taimer on seade, mis mõõdab aega. Tegelikult aga on taimer seade, mis lihtsalt annab märku, kui kindel ajavahemik on möödunud. Tihtipeale kasutatakse taimerit köögipliidil, et kokkaja ei unustaks toitu õigel ajal tulelt ära võtta ehk siis (kokkamis)tegevust peatada.

Sõna stopper (ingl stopwatch) tüvi omakorda on stopp, mis tähendab mõistagi peatust või seisakut. Seega oleks igati loogiline oletada, et stopper on seade, mis ütleb sulle, kui käsilolev tegevus (nt eelmainitud kokkamiskatse) on vaja peatada. Tegelikult on stopper lihtsalt aja mõõtmise seade, mille saab soovitud hetkel käivitada ja seisata. Miskipärast aga on sellele nimetuse valimisel leitud, et just seiskamine on selle juures kõige tähtsam.

Arvestades seda segadust ning fakti, et kumbki neist pole eesti keeles sugugi uus termin ja neid kasutatakse väga laialdaselt ka igapäevaelus, on üllatav, et meil pole taimeri ja stopperi kõrvale veel tekkinud ühtki omasõna. Prooviks seda viga siis parandada. Kui stopper on seade, mis mõõdab kestust ehk ajab ajaühikuid kokku, võiks selle sünonüümiks tuletada uudissõna ajar. Taimer kui seade, mis teatab määratud aja lõppemisest ehk millegi aegumisest, võiks omakorda olla aegur.

Näitelauseid

Sportlased seisid stardijoonel, treener finiši juures. Püssipaugu kõlades käivitas treener ajari.

Kasutaja saab valida, kas aegur üksnes annab toidu valmimisest helisignaaliga märku või ka lülitab pliidi välja.

5. Native/Non-native speaker

Native speaker ja non-native speaker tähendavad inglise keeles vastavalt inimest, kes räägib mingit keelt emakeelena, ja inimest, kes ei räägi mingit keelt emakeelena (ehk kes räägib seda võõrkeelena). Kui eelmine lause nüüd üle lugeda, siis vast jäävad kõik nõusse väitega, et meil kulub selle lihtsa mõtte väljendamiseks kaugelt liiga palju sõnu. Kas saaks siis keelt kaunistada mõne lõualuud vähem kulutava sõnaga?

Vastuse leidmiseks oleks hea kõigepealt küsida, mida keele omandanud inimene eesti keele tavade järgi vastava võimega üldse teha saab. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ ütleb, et keelt muu hulgas vallatakse, osatakse, räägitakse, kõneletakse. Et keelesepistamist veelgi hõlbustada, sirvime „Sünonüümisõnastikku“ ja näeme, et emakeelse kohta võib öelda ka omakeelne. Sellest võiks alustuseks piisata.

Kui öeldakse, et keegi räägib mingit keelt, siis enamasti mõeldakse küll, et ta suudab selles ka kirjutada, kuid maksimaalse selguse nimel võiks siinse keeleuuenduse tarvis võtta lähteks sõna valdama. Sulatades selle kokku sõnadega omakeel ja võõrkeel, saaks tuletada native speaker’i ja non-native speaker’i vasteteks keele omavaldaja ja keele võõrvaldaja. Kuna valdama on parajalt „soliidne“ sõna ja selline leiutis pole ehk ka liiga uudne-võõrastav, võiks see sobida isegi ametlikumasse keelekasutusse.

Lisaks võiks sellist uudiskeelendit pidada paslikuks selle tõttu, et see võimaldab sarnastel teemadel ka teisi liitsõnu moodustada. Näiteks saaks inimest, kes kõneleb mingit keelt esimese keelena (teisisõnu emakeelena), nimetada selle keele esmasvaldajaks ja inimest, kes kõneleb seda teise keelena (teisisõnu võõrkeelena), teisesvaldajaks. Nende neologismide puudus aga seisneb tõigas, et vallata saab igasuguseid asju, mistõttu peaks keeleteemadel rääkides neile alati lisama sõna keel (nt eesti keele võõrvaldaja, mitte lihtsalt võõrvaldaja – okupant?).

Veelgi lühema ja suupärasema variandi loomiseks tuleks ilmselt veel loomingulisemalt talitada. Küsimus on niisiis selles, kuidas saada lahti vajadusest lisada meie uudissõnale sõna keel. Üks võimalus oleks müürida see sõna otse uudiskeelendi sisse. Näiteks saaks mõiste keelt rääkima/kasutama väljendamiseks luua verbi keelitsema. Sellest omakorda saaks mingi keele emakeelena kõneleja märkimiseks tuletada sõna emakeelitseja. Analoogia alusel oleks siis võõrkeele kasutaja võõrkeelitseja. Selliste iseäralikumate uudissõnade vastuvõtt kirjakeelde läheks võib-olla vaevalisemalt, kuid argikeeles võiks need oma lühiduse ja mugavusega pruukima ahvatleda küll.

Näitelauseid

Eesti keele võõrvaldajad/teisesvaldajad moodustavad riigi elanikkonnast arvestatava osa.

Tõlkeid toimetab alati sihtkeele emakeelitseja.

Olin üllatunud, kui kuulsin, et esineja on võõrkeelitseja, sest aktsent puudus tal täielikult.

6. Tulemasin ja välgumihkel

Kas keegi julgeb tunnistada, et on kunagi lahkunud poest pakitäie tuletikkudega, sest taipas leti juurde astudes, kui imelik oleks küsida tulemasinat või välgumihklit? Esiteks, mis mõttes masin? Võib-olla selle vidina leiutamise ajal, 19. sajandi alguses elanud talupojale tundus see tõepoolest masinana, aga 2022. aastal kõlab see sama veidralt kui pritspudeli nimetamine veemasinaks. Välgumihkel omakorda kõlas esimest korda tõenäoliselt mõne seente välimäärajate koriluskäigult naasnu suust (selge peaga sellist poeesiat ei sünni).

Nooremal inimesel vahest kõlbaks küsida kassiirilt tšäksi (või kuidas iganes seda kirjutama peaks). Teatud ikka jõudes aga keelelihas ja eneseväärikus enam ei paindu sellist häälitsust kuuldavale tooma. Viimases hädas leiab Sõnaveebist ka veel neljanda sünonüümi süütel, kuid viimase esimene tähendus, nagu näha, seostub siiski lõhkeainetega ja mina isiklikult ei ole veel kuulnud, et keegi seda tegelikult ka selle-mille-nime-ei-saa-tõsise-näoga-nimetada kohta tarvitaks. Niisiis on järgmine sõnaleiutus pühendatud kõigile, kes on praegu poes dilemma ees või muidu minu meelehärmi jagavad.

Tuletame esmalt meelde, et hea termin on lühike, loomulik ja läbipaistev. Lühiduse saavutamiseks tuleb lihtsalt keelekäärid käepärast hoida. Loomulikkuse saab tagada, võttes keele uuendamisel aluseks mõne olemasoleva keelendi või vähemalt vältides võõraid häälikuid ja häälikukombinatsioone. Läbipaistvuseni jõudmiseks on vaja mõelda, mis on kirjeldatava mõiste põhitunnus.

Tulemasin/välgumihkel/tšäks/süütel on seade, mida kasutatakse eelkõige millegi süütamiseks ehk läitmiseks. Seega võiks selle täpsem ja ajakohasem nimetus olla läitur. Loodan, et kõlasarnasus selle ingliskeelse vastega (lighter) teeb lisaks elu lihtsamaks ka teistel, kellel eesti ja inglise keel suus kokku kipuvad sulama.

Näitelauseid

Tere, palun üks läitur!