Abiks tekstikirjutajale: seitse viisi, kuidas saada jutt jooksma

Iga copywriter, olgu kui tahes kogenud, loov ja osav, põrkab vahel vastu klaaslage. Ideid justkui oleks, aga peast kaugemale need ei jõua.

Luua sisukat ja kaasahaaravat lugu, näiteks blogisse, on teinekord päris keeruline. Sisuturunduslikud tekstid ei ole nagu koolikirjand – nende ülesehitus ja vormistus ei tugine rangelt akadeemilisele õpikutarkusele.

Sisuturunduses on tohutult võimalusi. Internet on pungil soovitustest, mis kõik lubavad üht: just neid nõkse järgides valmib meistriteos.

Anname meiegi seitse näpunäidet, mis võiks olla abiks reklaamide, blogipostituste, sisuturundusartiklite ja veebitekstide loomisel.

„Hei, sina, aktiivne ja tegus noor! Kas otsid uusi proovikivisid? Meil on sulle pakkuda viis ägedat võimalust, kuidas oma ellu põnevust tuua.“

„Kuule, sina! Millal sa viimati sporti tegid? Need kolm sportimisviisi sobivad ka trennivõhikule.“

„Naine, ära põe! Vanus on vaid number passis.“

„Tule, mees, räägime asjast!“

„Kui hakkaks õige veganiks? Mis sa arvad?“

Patsutate aga mõttes õlale ja suhtlete vahetult nagu ammuse tuttavaga.

Sõber tunneb sõpra ja teab täpselt, mida teine kuulda tahab. Jutt on lihtne, soe ja positiivne – nagu lobisemine ikka.

Sinatavas ja muhedas stiilis teksti mõte on muuta lugeja elu paremaks. Pakkuda tema probleemidele lahendusi, teda lohutada ja innustada, kinnitada, et ta ei ole oma murega üksi, ning ulatada talle abikäsi.

Sõbratehnikat kasutatakse sisuturunduses väga palju. See võte aitab copywriter´il mõelda end lugeja rolli ja teeb kirjutamise palju lihtsamaks.

Tuleks meeles pidada, et päris igasse konteksti semutsemine ei sobi ning et ladna kõnepruugiga ei maksa liiale minna, muidu mõjub see labaselt.

Loo jutustamine on levinud võte, mida blogimisel kasutatakse.

„Elas kord üks poiss, kes ei osanud jalgrattaga sõita.“

„Perekond Kuusik otsis omale uut kodu. Nad soovisid maja, mis asuks südalinnas, paksu metsa keskel ja mere ääres. Nad vaatasid läbi mitmeid pakkumisi, kuniks otsustasid, et …“

Loo jutustamine ei ole küll päris sama, mis vesta muinasjuttu ehk siis „elas kord“ algusfraasi võiks ära jätta, kuid muus osas sarnaneb see tehnika muinasjutu pajatamisega. On algus, teemaarendus ja üllatav lõpp. Räägitav lugu võib olla hoiatav näide, see võib olla õpetlik jutuke, aga ka vaimukas pila.

Miski ei ole mõjusam, kui avaldada kellegi läbielatud kogemusi.

Loo rääkimise tehnikat kasutades võib jutustaja suhelda lugejaga minavormis. Seejuures ei ole suurt tähtsust, kas oma loo jagaja on päriselt olemas. Ta võib olla ka väljamõeldud tegelane. Peaasi, et lugu mõjuks usutavalt.

„Kas ootad pikisilmi lund, päkapikke ja jõulukingitusi?“

„Kas tahad olla oma elu peremees? Haarata ohjad ja saavutada kontroll? Olla üks võitjatest?

Jah! Jah! Ei…

Kas–küsimuste õhku viskamine eeldab jaatavat vastust. Enamasti lugeja seda teebki: vastab mõttes jaa.

Aga alati ei pruugi ta autoriga nõus olla. Sestap võiks vahel esitada mitme vastusevariandiga küsimusi, nagu „Kas sulle meeldib lõõgastuda spaas või eelistad pigem looduses matkata?“

Küsimused sobivad hästi loo algusesse, aga neid võib kasutada ka keskel ja lõpus.

Näiteks võib küsida lugeja nõusolekut, ergutada teda kaasa mõtlema.

„Oled ju päri, et nii edasi minna ei saa?“

„Kas sind ei pane see probleem muretsema?“

„Oled sa mõelnud, mida sina sellises olukorras teeksid?“

Tsiteerin Astrid Lindgreni raamatut „Pipi Pikksukk“:

„Parajasti sel ajal, kui lapsed värava peal istudes pirne sõid, tuli linna poolt üks tüdruk. Istujaid nähes ta peatus ja küsis:

„Kas te pole näinud minu isa siit mööda minemas?“

„Tjah,“ ütles Pipi. „Kuidas ta välja näeb, kas tal on sinised silmad?“

„Jah,“ kostis tüdruk.

„Üsna suur mees, mitte liiga pikk, mitte liiga lühike?“

„Jah,“ ütles tüdruk.

„Tal on must kaabu ja mustad kingad?“

„Jah, just nimelt,“ kinnitas tüdruk õhinal.

„Ei, teda me pole näinud,“ ütles Pipi veendunult.“

Üsna ootamatu vastus, eks ole?

Üllatav kannapööre – olgu neid või mitu – aitab igavavõitu teemat elavdada või siis arendada lugu hoopis teises suunas.

Las lugeja mõtleb: „Tohoh, mis see nüüd oli?“

Näiteks artiklis C-vitamiini kasulikkusest võib kirjutada nii:

„Apelsinid sisaldavad palju C-vitamiini ja antioksüdante. Nad on meile kasulikud. Iga päev võiks pista nahka ühe apelsini.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tegelikult võiks eksootiliste apelsinide asemel süüa hoopiski kodumaist kaalikat. Kaalikas on palju rohkem C-vitamiini kui tsitrustes. Erinevalt apelsinist ei kaota kaalikas oma C-vitamiini-rikkust ka pärast hautamist või küpsetamist.

Niisiis – unusta apelsin, nosi parem kaalikat!“

Täpp-, punkt- ja tähtloendid on väga tänuväärsed teksti liigendajad.

Viide „Tee nii“ või „Viis olulist mõtet“ põhiloo sees, järel või kõrval aitab olulist infot muust tekstimassiivist eristada. Sellist teksti on mugavam jälgida.

Teinekord piisab blogipostituseks ka ainult loendist. Nii ei ole liigset sõnavahtu ja olulisest kiire ülevaate.

On inimesi, kes prindivad nippide-soovituste nimekirja välja ja kinnitavad seinale või külmikuuksele. Nii püsivad hääd mõtted ja nõuanded iga päev silma all. See on parim kompliment, mis ühele nimekirjale võib osaks saada.

Et loend lugejat inspireeriks, ei tohi see mõjuda nagu ostunimekiri.

Loendit ei saa ka venitada ülemäära pikaks, nii et selle lõppu jõudes on esimesed soovitused peast pühitud.

Hoiduda võiks ka ähvardamisest, et kui nõuandeid ei järgi, siis juhtub miskit paha. Soovitused olgu alati sõbralikus toonis. Tujurikkumist ja negatiivsust ei taha keegi tunda.

Faktid, tsitaadid, väljavõtted, märksõnad ja numbrid tasub tõsta esile nii, et need hakkavad kohe silma.

Ei ole vahet, kas need on alla joonitud, teist värvi või poolpaksus kirjas, oluline on, et silmadega üle tekstivälja libisedes ei jääks nad märkamata.

Markeerimise eelis on tõik, et seda saab kasutada iga kirjutamisstiili korral.

Kui rääkida veel faktide ja numbrite kasutamisest, siis nende esitamisel peab autor olema andmete õigsuses 100 protsenti kindel.

Numbrite puhul tuleb olla eriti täpne ja mitte lahmida. Näiteks ei ole hea kirjutada „üle 300 lamba“, vaid välja tuleks tuua täpne arv – 325 lammast.

Konkreetsus mõjub paremini kui ebamäärasus.

Öeldakse, et ühte mõtet ei tohi mitu korda mainida.

Hobune on tark loom, hobune on väga tark loom, hobune on üks targemaid loomi. Mis järgmiseks? Hobune on geniaalselt tark loom?

„Targa hobuse“ näide on klassikaline nämmutamine, mida tuleb igal juhul vältida.

Küll aga võiks ja isegi peaks (sisuturunduse hillitsetud eesmärk on ju ometigi reklaam) artikli või blogipostituste juhtmotiivile viitama mitmes lõigus, alati varieeruvas sõnastuses,ning tooma väite kinnituseks välja uusi fakte ja näiteid.

Eesmärk on see, et see peamine sõnum lugejale kindlasti kohale jõuaks ja ka meelde jääks.

Hobuse tarkust, intelligentsust, taiplikkust, arukust ja nutikust saab rõhutada ja selle üle arutleda mitmel moel.