Kõnekeele ja murrete tõlkimine: üks keerukamaid probleeme ilukirjanduse tõlkimisel
Kõige selgemini tuleb keele mitmekesisus esile ilukirjanduslikes proosatekstides. Lisaks standardkeelele kasutatakse ilukirjanduses sageli kõnekeelt, slängi ja murdeid. Markeeritud keelt – teisisõnu, kirjakeelest erinevat ehk mittestandardset keelt – kasutatakse ilukirjanduses eelkõige selleks, et anda edasi tegelase teistsugust päritolu või sotsiaalset tausta.
Kui ilukirjandusteos on kirjutatud lugeja emakeeles, ei teki tavaliselt probleeme ka markeeritud keele mõistmisega. Emakeeles lugeja tunneb kohalikku kultuuri ning standardkeele ja allkeelte vahelisi suhteid.
Keeruliseks läheb aga siis, kui teost soovivad lugeda ka teiste keelte kõnelejad. Tõlkijad seisavad siis silmitsi järgmiste küsimustega: kas, kuidas ja mil määral tuleks mittestandardset kõnet tõlkes markeerida?
Kas kõnekeelt on üldse vaja tõlkida?
Eesti tõlkija ja kirjandusteadlane Kersti Unt on seisukohal, et lähtetekstis kasutatud mittestandardset keelepruuki ei ole alati vaja sihtkeeles edasi anda. Paljudel juhtudel on tõlge arusaadav ja nauditav ka ilma markeeringuta. Pealegi võib mittestandardse keelevariandi asjakohasus tõlkes arusaamatuks jääda, sest vastavat sotsiaalset rühma ei pruugi sihtkeele kultuuris üldse olemas olla.
Samas rõhutab Unt, et teatud juhtudel võiks mittestandardne kõnepruuk jõuda ka tõlkesse – näiteks kui tekstis öeldakse selgelt, et tegelane räägib teistmoodi. Selline olukord leiab aset Kathryn Stocketti romaanis „The Help“ („Koduabiline“), mille on eesti keelde tõlkinud Krista Kallis. Teoses noomib Minny ema tütart keelekasutuse pärast. Katkend tegelaste vestlusest on järgmine:
„I ain’t eaten all day, when can I have my cake?“ („Ma põle terve päeva söönud – millal ma kooki saan?“)
„Don’t say ain’t, you speak properly now. I didn’t raise you to talk like a mule.“ („Ära ütle ma põle, nüüd räägid õigesti. Ma ei kasvatanud sind selleks, et räägiksid niisugust harimata keelt.“)
Romaanis räägib Minny afroameerika keelt, keelevarianti, millele on iseloomulik mittestandardne eitav abitegusõna ain’t. Mittestandardne kuju võiks jõuda ka tõlkesse – muidu jääb lugejale arusaamatuks, miks ema tütart hurjutab. Nii on tõlkija kasutanud sõna pole asemel murdelist põle.
Kui tõlkija otsustab, et eripärase keele markeerimine on teose seisukohast oluline, tekib järgmine küsimus: kuidas sellist keelekasutust tõlkida?
Laidetud tavad
Paljud tõlketeadlased, näiteks Antoine Berman, on seisukohal, et lähtekeele murret ei tohiks tõlkida sihtkeeles olemasolevaks murdeks. Kohaliku murde kasutamine tõlkes jätab mulje, nagu oleks tegelane kuidagi seotud sihtkeele kultuuriga.
Näiteks Buenos Airese slängi tõlkimine Pariisi slängi võib panna prantsuse lugeja arvama, et tegelase juured on Prantsusmaal. See ongi kohaliku keelevariandi kasutamise probleem: lugejale võib jääda mulje, et tegelaskuju on hoopis teistsuguse kultuurilise ja ajaloolise taustaga, kui autor silmas pidas.
Samuti ei pruugi kõnekeele tõlkimisel olla heaks lahenduseks grammatikavigade lisamine tegelase kõnesse. Õigekirjavigade kasutamisel võib tegelane tunduda ebaintelligentne, mis tõenäoliselt ei olnud autori kavatsus.
Soositud strateegiad
Kui mittestandardset keelt on vaja tõlkida, kasutab Undi sõnul enamik Eesti tõlkijatest-toimetajatest keelevariantide segamise strateegiat. See on laialdaselt aktsepteeritud tõlkemeetod, kus kombineeritakse elemente erinevatest murretest ja stiilidest.
Segamurde strateegiat on kasutatud näiteks Harper Lee teose „To Kill a Mockingbird“ („Tappa laulurästast“) eestikeelses tõlkes. Originaalteoses räägib mittestandardses keeles Tom, 1930ndate Alabamas elav mustanahaline mees. Eestikeelses tõlkes on Valda Raud kasutanud Tomi kõne eripära tähistamiseks erinevate eesti murrete elemente, segades neid arhailiste sõnade ja väljenditega. Nii kohtab Tomi kõnes nii rannikumurdesse kuuluvat sõna päe (päev) kui ka Lõuna-Eesti murretele iseloomulikku sõna kõbli (kõblas).
Eri murretest pärit elementide segamine aitab edasi anda tegelase kõne ainulaadsust, kuid ei tekita seejuures segadusse ajavaid seoseid mõne sihtkultuuri piirkonna või inimrühmaga.
Oluline on meeles pidada, et igal tõlkel on erinev eesmärk ning kõiki juhtumeid tuleks vaadelda eraldi. Saksa keele- ja tõlketeadlase Hans Vermeeri sõnul peitub lahendus tõlke eesmärgi kindlaks määramises. Tõlkija peaks endalt küsima, millist mõju peaks tõlge lugejale avaldama, ning valima selle põhjal kõige sobivama tegutsemisviisi.
Seotud postitused
Ilukirjanduse tõlkimise tänamatud naudingud
Kastiilia ja hispaania keele dialektid
