Minu keel

Kas see sõna voolas siis mööda tema veene, pani ta peopesad higistama ja suunurgad kergelt tõmblema? Kas ta mõtles kunagi mullaks saamisele? Kas ta nimetas mulda mullaks või ütles ta „Viimane ase, esimene ja viimane kord, kui ma tõusmata langen ja millelegi muule enda üle kontrolli luban“. Kas tal oli keegi, kelle kohta öelda „Meie“? Kas ta vaatas soojärvelt enda peegeldust ja nägi seal mind nii, nagu näen mina teda endas? Kas me kirjeldaksime üksteist erinevalt või ütleksime me lihtsalt „Mina“?

On ütlus, et loodetavasti tõmbad sa ligi inimesi, kes räägivad sinuga sama keelt, nii ei veeda sa tervet enda elu enda hinge teise keelde tõlkides. Ta silmad võivad olla nii kiivirohelised, et puhtalt nende vaatamisest tantsitakse mu keelel tuljakut. Võibolla kostuks ta rinnust vihmametsade sahinat, mis mind öösel magama suigutaks. Äkki oleksid ta käed siidised kui lokum. Kuid kui ta siis õhtul koos pimedusega saabub.

Kaasas kellegi kolmanda lõhn ja enda häbist raske pilk, mille suunamist mulle ta esialgu väldib. Selline raskus kandub kohe otsavaadatavale edasi ja saab silmapilkselt nende omaks. Ümisedes viisi, mis kõlab, nagu soovin osata kirjeldada lootust enne lootusetut. Kuidas ütleksin ma siis, et olen liimist lahti? Just see kirjeldaks seda, mis minus aset leiab. Osakesed minus eemalduvad osakestest, mis olid enne, see sama lootus enne lootusetut. Ümin lakkab. Mu silmad on nii märjad, aga see liim mu sees nii kuivanud. Võibolla, kui liim oleks värskem, aeglustaksid niidid seda koost varisemast. Aga liim on kuiv. Liiga kauaks jäi ta sinna. Liiga kauaks jäi tema täna õhtul sinna. Teises keeles pole väljendit, mida samamoodi endast välja ohata, nagu „Ma olen liimist lahti.“

Ma tahaksin öelda, et kõik minu tehtu on talle justkui hane selga vesi. Ma võiksin tulla kasvõi tosina pangega enda õlul, need panged oleks täis paikamata jäänud olukordi ja minu tähelepanekuid, kuid talle neid peale valades jääks ta ikka kuivaks. Ma tahaksingi teda hanega võrrelda, aga kuidas saaks ta selles kontekstis aru, kuidas tema alatu käitumine vōrdub hanedega? Kui ta siis kõnelemiseks suu avaks, esimesed vabandused oleks muidu end juba läbi suletud huulte välja pressinud, kostub minu jaoks vaid pininat. Kõik tema öeldud laused saavad justkui plärisevat häält tegevad tiivad ja tahtmise kõigele roiskunule maanduda. Hetkel on liiga kauaks köögilauale jäetud lihakäntsakas ka vähem roiskunud kui meie suhe. Kõik see pinin ja plärin mu ümber, olen justkui kärbseparves. Pea käib ringi ja jalad justkui kaugenevad ülejäänud kehast, tahaksin karjuda: „Ära aja mulle kärbseid pähe!“ Aga ma ei oska enda valu tõlkida ei ühessegi teise keelde.

Ma veritsen, tuikan, purunen eesti keeles. Ma pean sellest lugu ja hingan sellega ühes rütmis. Hingan kõigi eesti keele kõnelejate ja sellest kunsti tegijatega ühes rütmis. Eesti keel on minu pintsel, lõuend ja värvid. Ma proovin eesti keelt kaunistada nii nagu tema mind, põimides sellesse kiude endast. Mu emakeel on kindlasti suurem kui mina ja mind on õpetatud endast vanemaid austama.

Kuressaare vanalinna kool, 9. klass