Minu keel

Eesti keele arhailisuse, ainulaadsuse ning eripära tuhmumist ohustavad ohtrad teistest keeltest tulenevad mõjutused. Tänapäevases infoühiskonnas on muutused kahjuks paratamatud,  kuid nende loomulikumaks vastuvõtmiseks saame keelt teadlikult uuendada. Ainuüksi inglise  keelest on eesti keelde hiilinud rohked toorlaenud, väljendid, lohakas kõnekeel ning mitmed  keelevormid, mis eesti keelt risustavad. Aidates keele arenemisele kaasa, luues uusi sõnu  toorlaenude asemele või hoopis lihtsustades juba olemasolevaid grammatikavorme meie kiiretempolises ning lühendusi otsivas maailmas, saame tagada eesti keele sära parema püsimise. Keele uuendamine ei ole lihtne, kuid siiski vajalik. Maailmas, kus teave levib ühest  planeedi otsast teise sekunditega, on millegi arhailisena säilitamine võimatu, ent parim, mida teha saame, on aidata kaasa selle jätkusuutlikumale arenemisele.

Keele mitmekesisus ning omapära seovad tihedalt kultuuri ning rahva mõtlemist, muutes kirjuks selle kõnelejaskonna. Mida värvikam on keel, seda rikkam on ka kõneleja suu, kes oskab seda väärikalt kasutada. Kui rahvas, kes kujundab kultuuri, on küllusliku kõnepruugiga, peab seda olema ka nende kultuuriruum, seega mängib keel suurt rolli selle kujundamisel. EV president Alar Karis puudutas kultuuri olulisuse rolli vabariigi aastapäeva kõnes, öeldes: „Kultuur määrab meie iseolemise. See on vaimsus, see on Eesti idee. Kultuur kujundab meie rahva hingeelu, pakub pidet ka rasketel aegadel, liidab meeli, annab kõigele mõtte.“ Kui kultuur mängib niivõrd olulist rolli Eesti idee loomisel ja hoidmisel ning keel on üks selle alustalasid, siis peaksime hoidma oma emakeelt puhtana ja kasvatama rahva, kes oskab seda väärikalt ning stiilipuhtalt kasutada.

Minu emakeel on särav, külluslik ning tihedalt seotud oma rahva ajalooga. Sellel on imekspandavalt lai sõnavara, ainulaadsed keelendid ning kümned murded. Keeruline grammatika, kõlavad ning ilusad sõnad, nagu sõida tasa üle silla, haruldased ideofoonilised sõnad, nagu kila-kola, ning kalduvus kirjeldada üldmõisteid ühe sõna asemel sõnapaariga, ei ole nähtused, mida igas keeles kohata võime. Tähelepanuväärne on ka side ajalooga, vaadates liit- ning tegusõnu. Sõnad külla minema ning külaskäik viitavad selgelt eestlaste talupoegadest esivanematele, kes elasid küladest väljas maal, kelle jaoks oli külas käik suur sündmus. Ühe  rahva kirev ajalugu on kasvatanud tugeva riigi ilusa ja rikka keelega. Eesti keel on tema rahva ja riigi reliikvia.

Eestlaseks olemine on vastutus meie esivanemate ees, et mitte lasta nende püüdlustel tagada eesti keele, rahva ning kultuuri püsimajäämine raisku minna. Eesti keel on imeilus, ainulaadne, kuid samas ka habras, vajades meie kui kõnelejate, kaitsjate ning edasiandjate abi,  et kindlustada enda püsimajäämine. Minu keel on kaitsmiseks, austamiseks, väärikaks kasutamiseks ning oma rahva ajaloo ja kultuuri edasiandmiseks.

Vanalinna hariduskolleegium, 10. klass

Emakeeleõpetaja: Kati Käpp

Foto: Aron Urb