Minu muku keel – esseekonkurss “Minu keel” 2022, I koht

Minu ema tõi mulle mandrilt puhta ja kauni eesti keele, aga isa ja vanaema kinkisid sellele lisaks veel mehema hiiu keele. Päris väiksena keelega mängides tundusid need kalliskivid soojad ja loomulikud, kuid kasvades jahedad ja piinlikudki. Soovisin väga neid kalliskive peita, et keegi ei märkaks, kui naljakalt minu vanavanemad räägivad ja kuidas see mullegi külge hakkab. Minu mandri Mamma tunnustus, et kõlad juba kui ehtne hiidlane, tundus üpriski solvav ja ühe teismelise eneseväärikust riivav. Mis hiidlane, mis murre, mis eriline keel? Hoopis piinlik vanainimeste keel. Õnneks on lastel ja noortel eesõigus olla veidi enesekeskselt rumal. Olge mureta, põlised hiidlased, me kasvame sellest välja, aru tuleb pähe, nagu vanavanemad armastavad öelda. Tuli mullegi tasapisi hiilides, ümbernurga piiludes, see müstiline Aru pähe. Mitte nii hops ja korraga, ikka tasa ja targu. Küll oli see Aru tulek põnev teekond! Miks ema palub mul panna oma riided toolileenile, aga isa käsib panna need toolikorjale? Miks ema paneb päikeseprillid ette, vanaema aga paneb prillid peale? Mina heidan magama, aga minu isa hoopis paneb magama. Küll mu emal oli nalja ja nuputamist, mismoodi te küll end ometi magama panete, ikka heidate ju. Vanaema manitses meid õega enne lõunaunne suikumist mitte rüdistama, lõunalauas mitte klädrama. Isa õpetas meid õigesti puid lappima, et puuvirn sene klidru ei oleks, vaid ikka tüiske.

Nüüd, kui mul on Aru peas, ei jäta ma kasutamata võimalust oma rikkaliku keelega uhkustada. Mandril elavate vaesemate sõprade ja sugulastega suheldes ei peida enam neid vahvaid ja toredaid murdesõnu, vaid löön nad letti täie uhkusega. See toob sageli kaasa põneva arutelu. Mõni soovib endagi varamusse selle kalliskivi soetada, õpib ja kordab, vahel ka helistab ja uurib, et kuidas see sõna oligi, no see „tugev”, ma ei leia nii head vastet sellele nagu teil seal saarel. Jagan lahkelt oma teadmist, et see tabav sõna on tüiske. Minu mandrisugulased võtavad juba igale sünnipäevale hätsed kaasa. Hätsed on küll karikakrad, aga sobib sama hästi mis tahes lilli esindama. Nii rändavadki paljud kalliskivid minu sõprade ja sugulaste varamusse.

Lugejal võis nüüd minust jääda ebaõiglaselt hea mulje, et vaat kus noor, käib ja räägib vaid hiiu murrakut. Nii see kahjuks siiski pole. Enamiku ajast räägin siiski kaunist emakeelt ja harjumuspärast noorteslängi, kuid oma rikkust ma enam ei häbene, selle tõttu piinlikkust ei tunne. Asudes teele, lahkudes saarelt, avastades teisi maid ja kohti, püüan oma rikkuse kaasa võtta. Ma ei tahaks oma kalliskive kindlasse panka hoiule anda, vaid kanda neid uhkusega kogu reisi vältel.

Essee autor: Cesslyn Pass