Mis on „mansplaining“?
Sõnast mansplaining sai ametlik termin 2018. aastal, mil see lisati Oxfordi sõnaraamatusse järgmise selgitusega: seletama midagi ilma põhjuseta, üleolevalt või üleoleva heatahtlikkusega (üldjuhul pöördudes naise poole) viisil, mis näitab seletaja patroneerivat või šovinistlikku suhtumist.
Ehkki mõiste on üsna uus, on mansplaining’u kontseptsioon teada-tuntud juba sajandeid. Alati on olnud inimesi, kes näitavad oma asjatundlikkust hoolimata sellest, milline on kuulaja kogemus selgitatava teemaga ja kas ta tunneb selgituse vastu huvi. Mansplaining on küll käitumine, mida omistatakse sageli meestele, kuid eksisteerib ka naisi, kellele tähtsal kombel seletamine võõras ei ole.
Mansplaining’u kasutuselevõtt
Sõna mansplaining kasutuselevõttu seostatakse sageli ajaloolase ja feministi Rebecca Solniti 2008. aastal avaldatud esseega „Men who explain things“, kus ta kirjutab:
„Mehed seletavad asju mulle ja teistele naistele hoolimata sellest, kas nad teavad, millest nad räägivad või ei. Mõned mehed. Kõik naised saavad aru, mida ma mõtlen. See on sedasorti jultumus, mis võib muuta naiste elu keeruliseks, ükskõik mis alal nad tegutsevad. See takistab naisi sõna võtmast ja kuulatud saamast, kui nad otsustavad siiski sõna võtta. See sunnib noori naisi vaikima ja annab mõista, et see maailm ei ole nende jaoks, samamoodi nagu avalikes kohtades aset leidev ahistamine. See käitumisviis istutab meisse ebakindluse ja piirangud, kui meestesse istutab see põhjendamatu enesekindluse.“
Rebecca Solnit tegeles oma esseekogumikus põhjalikult mansplaining’u kontseptsiooniga, kuid ei nimetanud meeste üleolevat selgitamist mansplaining’uks. See juhtus teadaolevalt esimest korda hoopis 2008. aastal Livejournali blogis, kus meessoost kasutaja (count-vronsky) naissoost kasutajale (electricwitch) Jaapani kunstniku Mieko Shiomi teost lahti mõtestas, mille peale naissoost kasutaja talle iroonilise vastuse andis: „Vau, suur tänu mulle seda teost mansplain’imast! Ilmselt oma kunstikraadide tõttu ei saa ma sellest üldse aru!“
Mansplaining’u ajalugu
Mansplaining’ust oli juttu juba ammu enne seda, kui Rebecca Solnit, count-vronsky ja electricwitch sellel pikemalt peatusid. 19. sajandi tööstusrevolutsiooni ajal avaldatud käitumisõpikust „Hea ühiskonna harjumused: etiketi käsiraamat daamidele ja härradele“ (1859) leiame mansplaining’ust hoidumiseks järgmise hoiatuse:
„Inimene, kes peab oma parimatest omadustest liiga palju; kes juhib vestlust teemadele, milles ta on tugev; kes on reisinud ja tavatseb rääkida, „kuidas ilmas elatakse“; kes on kõrgelt haritud ja lämmatab teid teadmistega Menandrose ja Manetho kohta; kes on teravmeelne ja tõmbab oma arust vaimukate märkuste katkematu jadaga vee peale tervele seltskonnale … või kes on lugupeetud mees mis tahes alal, tõstab end silmapaistvalt esile, alandab teisi, räägib kõva häälega või tõestab oma üleolekut, on labane inimene, olgu ta siis kuningas, keiser või kingsepp.“
Mansplaining’u tõlgendused
2018. aastal võttis kasutajamugavuse ekspert, tootedisaini konsultant ja raamatu „Designing for the Digital Age“ autor Kim Goodwin teema tõsiselt käsile ja koostas skeemi, mis aitab mansplaining’ut tuvastada, sest tema meessoost kolleegid tundsid huvi, millal nende antud selgitused on mansplaining.
Skeemist ilmneb, et mansplaining’ul on kolm tunnust, mis seda teistest selgitusviisidest eristavad.
- Kas sinu vestluspartner soovib selgitust?
Kui keegi küsib, siis selgita rahus! Selgitused, mida ei küsita, võivad olla samuti omal kohal, kui oled juhi või õpetaja rollis. Ent jätkuv selgitamine juhul, kui sinu abist on viisakalt keeldutud, on lugupidamatu.
- Kas sa alahindad selgitusega vestluspartneri pädevust?
Pädevale inimesele selgituste jagamine raiskab kõigi aega. Hoolimata sinu kavatsusest võid seeläbi kuulajat pisendada, andes mõista, et sa ei usu tema pädevusse või teadmistesse. Võib juhtuda, et pisendad ka ennast, jättes endast mulje kui inimesest, kes ilma igasuguse põhjuseta peab end hästi targaks.
- Kuidas mõjutavad sinu eelarvamused kahe eelmise küsimuse vastust?
Soorollid ja nendega seotud eelarvamused muudavad kahele esimesele küsimusele vastamise keeruliseks. Meie käitumisse ja suhtlusviisidesse on soopõhised eelarvamused juurutatud juba kooliajast, mil poisse ja tüdrukuid kiidetakse-laidetakse erinevatel alustel. Meile meeldib uskuda, et kohtleme kõiki inimesi võrdselt, ehkki mõned mehed kalduvad eeldama, et naised on vähem kogenud.
Mida mehed arvavad?
Kim Goodwini skeem teenis naistelt mõne päevaga 3300 toetavat kommentaari, 50 000 Twitteri jagamist ja 12 000 meeldimist. Meeskasutajate reaktsiooni skeemile võib kokku võtta väljendiga „nii ja naa“. Paljud mehed leidsid samuti, et skeem on kasulik. Osa meestest vastas mansplaining’uga, selgitades naistele seksismi mõistet või seades küsimuse alla selle, kuidas naised saavad teada, et mehed ei ole nende pädevusest teadlikud. Mõned seadsid kahtluse alla, kas tegemist on soopõhise käitumismustriga – võibolla on eesliide man- mõiste mansplaining juures üleliigne. Oli mehi, kes arvasid, et isarollis mehed saavad palju mumsplaining’ut. Mõni mees avaldas arvamust, et mehed teevad seda ka teistele meestele, mis on tüütu, kuid ei vääri eraldi tähelepanu – teisisõnu, mehed on nõus, et mehed teevad seda palju, kuid mehed ei muutu ja naised peaksid selle maskuliinse normiga kohanema.
Palju kõneainet tekitabki mansplaining’u soopõhine eesliide: man. Kas see võib olla samuti seksistlik? Pigem mitte. Arvukad uuringud toetavad ideed, et kommunikatsioonimustrid on soopõhised. Näiteks koolis antakse poistele rohkem sõna. Täiskasvanuna räägivad mehed selle tulemusel grupivestlustes rohkem, mis lisab nende jutule näilist kaalu. Naiste jutule segavad nii mehed kui ka naised sagedamini vahele, kuid naised katkestavad meeste jutu harva. Juhtivatel kohtadel töötavad naised võivad küll õppida teiste juttu katkestama, kuid sel juhul tajutakse neid ebaviisaka ja rumalana. Enesekindlaid naisi nimetatakse töötulemuste hindamisel sageli tahumatuks. Ehkki ka naisele võib maskuliinse käitumismustri üle võtmine kaasa tuua positiivseid tagajärgi, osutavad uuringud, et mehi tunnustatakse rohkem, kui nad võtavad töökeskkonnas üle „naiselikke“ käitumismustreid. Selle põhjal võib küsida: kui ka mehed arvavad, et mansplaining on tüütu, siis miks peaksime selle normiga kohanema?
Kas mansplaining vajab tõlget?
Kultuurisemiootika raamistikud võimaldavad olemasolevaid ühismeediasuhtluse käsitlusi täiendada ja selle tähendusloomelisi aspekte selgemini ja süsteemsemalt esile tuua. Nimetamine loob tähendust kandva terviku. Tähendusloome, mis on tuvastatav ka mansplaining’u kontseptsiooni kasutusele toomisel, taandub suuresti „nime andmisele“, millest on põhjalikult kirjutanud Juri Lotman. Nimi on küll oma olemuselt diskreetne, ent see funktsioneerib kui kogu tähendusliku terviku tähistaja.
Et kujundada arvamus sellest, kas mansplaining on probleem või mitte, isegi selleks, et arutleda selle üle, kas mansplaining on olemas või mitte, peame esmalt selle kontseptsiooni oma ühisteadvusesse tooma. Uute sõnade vajaduse küsimuse alla seadmises, võimalike vastete väljapakkumises ja hea õnne korral ka kasutusele toomises on palju enamat kui keele mugavamaks, eestipärasemaks või täpsemaks muutmine. Uute mõistete tutvustamine muudab meie kollektiivset paradigmat ja viib meid sammhaaval parema maailma poole, kus kõigil on võrdsed võimalused end hästi tunda.
Kuidas tõlkida sõna mansplaining?
Mansplaining’u vaste eesti keeles võiks olla margutamine, tarkmehetamine, kuttimine, isandamine, mänspleining või siis koguni ladinapäraselt androsoofia. Variante on veel palju. Anna meie Facebooki lehel teada, mida sina arvad, ja leiame sellele sõnale koos toreda vaste!
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sugu keeles – kuidas see ühiskonda mõjutab?
Kas sooneutraalsus keeles on parim siht?
