Mis on nominaalstiil?
Üha enam on levima hakanud nominaalstiili ehk paljude nimisõnastatud väljendite kasutamine. Üldjuhul sellele väga tähelepanu ei pöörata, sest see on niivõrd tavapärane ja ei teata, et seda peaks vältima.
Nominalisatsioon ehk nimisõnastamine tähendab tegusõnast nimisõna moodustamist viisil, mil nimisõna jääb tegevust tähistama. Terviklikkuse saavutamiseks tuleb tegusõna nimisõnastades lisada lausesse uus tegusõna ja sel juhul jäävad tegevust tähistama nii nimi- kui ka tegusõna. Kui lisatud tegusõna on aga sisutu, muutub see tarbetuks, nii-öelda tühisõnaks. Sellega liialdamist nimetatakse nimisõnatõveks, mille puhul on abiks tegusõnastamine ehk nimisõna muutmine tegusõnaks ning seeläbi tühisõna kaotamine. Levinumad nominaalstiilis tühisõnad on aset leidma, kuuluma, läbi viima, sisse viima, sooritama, tegelema, toestama, toimuma jne. Näiteks väljendi sooritada rahaülekanne asemel võiks kasutada raha üle kanda, teostatakse teekatteaukude parandamist asemel parandatakse teekatteauke jne.
Nominalisatsiooni ilmingud
See aga ei tähenda, et nominalisatsiooni peaks püüdma igas olukorras vältida. Teadus- ja õigustekstides on nominaalstiil sageli vajalik, et moodustada asjakohaseid termineid, milleks lisatakse terminit tähistavale nimisõnale täiendeid, näiteks liigi normaalkäitumine. Vajadus tekib ka kindlate tegevuste puhul, näiteks õigustekstis peab tugiverbi kasutama, kui keegi korraldab, teostab midagi, vastutab millegi eest. Nominaalstiili kasutatakse ka neis tekstides leiduva informatsiooni vahendamisel.
Mis on kantseliit?
Nominaalstiili kasutatakse palju ka kantseliidis. Kantseliit on bürokraatiasläng, mille kasutuse tunnuseks on paljusõnalisus, ebamäärasus ja raskesti mõistetavus. Üks kantseliidi vahend on ka nominaalstiili kasutamine. Paljudel juhtudel saab nomilisatsioonidest vabaneda da-tegevusnime, mata– ning des-vormi kasutades. Kantseliitlikult võib kõlada ka v- või tav-kesksõna kasutamine, näiteks kehtib asemel kirjutatakse on kehtiv jne.
Nimisõnalisusest tingitud ebaselged tekstid tekitavad ametiasutustes ebademokraatliku keelekuju – eriti kui tekstid on mõeldud avalikkusele, kuna sel juhul ei ole nende sisu võrdselt arusaadav kõigile ühiskonnarühmadele. Segadust võib tekitada ka rõhuasetus, sest see ei pruugi olla enam olulisel, vaid sõltuda sellest, mida teksti kirjutaja üritab saavutada. Näiteks inglise keeles esineb nominalisatsiooni enam kirjakeeles kui tavakõnes, sest olevikulise vestluse käigus napib aega spetsiifilise struktuuriga sõnastust luua. Nominaalstiil juurdub kergesti, kuna juristid ja ametnikud eeldavad, et nende töökohas seda kasutatakse, mis aga soodustab selle stiili levikut poliitikasse, ajakirjandusse ning lõpuks ka kooliraamatutesse.
Nominalisatsiooni tunnuseid
Nominaalstiili ilmselt üks levinum tunnus on liigne mine-vormi kasutamine, mis muudab lauset nii, et lauseosad võivad ühilduda. Seda saab vältida, kui muuta sõnajärge või kasutada näiteks da-tegevusnime. Mine-vormi kasutamisega kaasneb üldiselt palju täiendeid, mis võib tekitada raskesti mõistetavust, eriti kui nende järjekord pole hoolikalt läbi mõeldud. Näide mine-vormi tõttu tekkinud nimisõnatõvest: Enne ehitus- ja planeerimisseaduse rakendamise majandusliku mõju hindamise läbiviimist tuleb teostada hindamise läbiviijate pädevuse kindlakstegemine.
Veel üks nominaalstiili levinud näide on poolt-tarindi kasutamine. Seda sisaldavad lauselühendid ja nominalisatsioonid lähtuvad passiivilausest, kus öeldis on umbisikulises tegumoes, vastupidi aktiivilausele. Poolt-tarindi ärajätmisel saab umbisikulisest lausest öeldise laiendamise kaudu isikuline lause. Näiteks kui midagi kellegi poolt korraldati, saab muuta tegevuse isikuliseks ehk et keegi korraldas midagi. Aktiivilause on näiteks Müüja täitis kohustused ning passiivilause on Kohustused täideti müüja poolt. Samuti kiputakse sõna poolt asendama omadussõnaga poolne, näiteks müüjapoolne kohustuste täitmine – ka seda varianti ei soovitata kasutada. Pealegi ei anna fraas müüjapoolne kohustuste täitmine edasi seda, kas kohustused täidetakse olevikus või täideti minevikus.
Nominalisatsiooni uurides selgus, et teksti on keerulisem mõista, kui seal on vähe tegusõnu ja palju nimisõnu. Selle kasutamine võib olla õigustatud ning vajalik spetsiifiliste erialaterminite moodustamiseks, kuid bürokraatiakeeles pälvib nominalisatsioon negatiivset tähelepanu, sest on tihti sisult ebaselge. Ohtlik on see ametiasutustes, kus tekib ebademokraatlik keelekuju ja seda võib ära kasutada mingite eesmärkide saavutamiseks või isegi rahva eksitamiseks. Nominaalstiili kasutatakse juba isegi koolimaterjalides, mis aga annab selle levikule veelgi hoogu juurde. Nominalisatsioonist saab hoiduda teadlikkust suurendades ning sellele tähelepanu pöörates.
Allikad:
Foley, Joseph. Language, Education and Discourse: Functional Approaches, Continuum, London, 2004, pp. 179–187.
Kerge, Krista. „Nominalisatsioon ja nominaalstiil“. Oma Keel, nr 2, 2005, lk 37–40.
Mäekivi, Helika. „Keerukast klaariks: kantseliit ja tema kaaslased“. Keelehooldekeskus, nr 21, 2020, lk 60–64.
Pullerits, Egle. „Kuidas hoiduda kantseliidist“. Keelehooldekeskus, nr 4, 2010, lk 5–22.
Raadik, Maire. „Poolt-sõna poolt ja vastu“. Õiguskeel, nr 2, 2007, lk 1–6.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Mis on pragmaatika?
Kas keeleuniversaalid on päriselt universaalsed?
