Põhjamaa päikese kullast Eestimaa (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse lemmik)
Haldjakeel, öeldakse. Kõlab nagu linnulaul, öeldakse ka. Minu emakeele, eesti keele, kohta.
Üle-eelmisel suvel, veel rahuajal, lamasin õues – lihtsalt niisama, ja kuulasin, kuidas linnud omavahel suhtlevad. Molutasin, nagu selle kohta ütleb Fred Jüssi. Panin tähele, et linnud on üksteise suhtes nii aupaklikud ja viisakad. Ikka nii, et üks hüüdis esimesena, et ,,Vidiit-vidiit’’ ja siis teine vastu, et ,,Vidiit-vidiiiit-vidiit,’’ ja siis jälle esimene omakorda, ja siis ,,Tsirr’’ – ja läinud nad mõlemad olidki. Vaatasin taevast ja pilvi ja mõtlesin, et elan õnnelikul ajal: just nüüd ja praegu, just siin ja sellel maal. Mõtlesin, et kogu maailm on mu ees lahti – veel vaid kaks gümnaasiumiklassi ja siis ülikooli ja seejärel edasi laia ilma oma teed ja lugu kujundama. Mõtlesin, et milline õnn, et saan olla ja elada ja hingata ja puhata ja teha seda kõike hirmuta, oma rahva seas. Siinsamas, inimeste hulgas, kellega jagan keelt ja kultuuri, kellega olen üks – siin samas väikeses riigis, sellel samal kangel ja uhkel, vapral, aga ausal Eestimaal. See oli üle-eelmisel aastal, siis kui oli veel rahuaeg.
Väikesest Eestist sai üleöö suur kogu maailma silmis. Hirmud, mida järjekindlalt olime jaganud; mured ja kahtlused, millele maailma suurte tähelepanu olime juhtinud; valusad kogemused ja mälestused, mida ajaloost veel suur osa eestimaalasi tänagi noaga lõikava valuga mäletavad – kõik juhtus ja kõik kordus. Ja kõige valusam iroonia: minu Eestimaa kõige pidulikumal päeval, 104. sünnipäeval. Olen sest ajast saadik tabanud ennast mõtlemast, et sõjaajal liiguvad mõtted sootuks teist radapidi, et sõjaajal ei kulge aeg nii, nagu harjunud oleme. Näib, et sõjaajal muutuvad tähtsad asjad veelgi ilmselgemaks. Tahan rohkem, kui kunagi varem, et kogu maailm oleks mu ees lahti ja avatud – veel üks klass gümnaasiumis ja siis ülikooli ja siis edasi laia ilma! Ja siis ma tahan koju – omade juurde. Minuga sama kultuurilist identiteeti kandvate inimeste juurde.
Ja ma tahan rahu. Seda, et mitte iialgi, mitte kusagil mitte keegi ei peaks pelgama oma emakeelt, oma kultuuri, identiteeti, oma rahvust ja oma kodumaad.
Sõjaaja alguses, kui hirm ja ahastus kohale jõudma hakkasid, lõime haldjakeeles ja linnulaulu kombel seljad sirgu ja tegime, mis on meie kultuuri ja meie ajaloo ning meie identiteediga meile, eestlastele, omane: ütlesime selgelt ja otsustavalt, kelle ja millise poole me valime ja kellele kuulub meie toetus. Nii väikesed, ent ilmatusuured – sisemise värinaga ajaloo kordumise hirmu ees, aga siiski väärikalt ja vapralt: me oleme eestimaalased ja oleme ränkade kaotuste kiuste täna siin, omal maal ja me ei astu tolligi tagasi ega loovuta oma identiteedist ilma vastupanuta kübetki.
Täna ma tean, et eesti keel on see, mis meid siia, tänasesse, toonud on. Ja eesti keel on see, mis meid siit ka edasi viib. Rasketel hetkedel, siis, kui on vaja vaprust ja meelekindlust – siis me vajame oma idenditeeti: oma keelt ja kultuuri. Oma inimesi enda kõrvale, selle väikese, ent vapra Põhjamaa päikese kullast Eestimaa peal.
Nüüd on teistsugused ajad. Eestimaa 105. sünnipäevaks kinkis Ukraina sõjapõgenike kogukond Eestis meile piduväevaks sulaselges eesti keeles, sellessamas linnulaulu keeles lauldud meie ärkamisaja ühe tähendusrikkama muusikateose „Ta lendab mesipuu poole“. Eesti keel ei ole eales kõlanud liigutavamalt, hingematvamalt, kurvemalt, traagilisemalt, igatsevamalt. Me oleme nüüd üks: meie siin väikese Eestimaa pinnal, mitmest emakeelest, kultuurist, identiteedist põimununa – me oleme üks. Meil on ühine unistus, ühine eesmärk. Ka meie hirm ja südamemure on üks.
Hirmu keel on hävitavaim kõigist. See halvab ja see muudab haldjakeele ussikeeleks. Ja hirmu tõttu ei kuule ka linnulaulu. Me eestlastena suudame olla üksteise vastu head, meie loomuses on nõrgemat aidata. Meie keel ja kultuur on selline: me suudame vaiki kannatada ja kanda iseenda raskusi, aga nõrgemate kannatuste nägemine lööb talumatu piinana õiglustunde pihta. Tahan, et meie ei muutuks ussikeelt kasutavaks rahvaks, kelle nime ei või nimetada või kelle mainimise korral muutub maailm hirmust kangeks. Eesti keel ja eesti meel on see, mis meid siia on toonud ja mis meid siit edasi viib – uskugem seda!
Sellel suvel, sõjaaja teisel suvel, toimub XIII noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“. Mina, ühena neidudekoorist ja sarnaselt tuhandetele teistele noortele üle Eestimaa, harjutan püüdlikult laule, mida õlg õla kõrval haldjakeeles üle kogu Lauluväljaku laulda. Lugu, mis on kirjutatud Leelo Tungla sõnadele, räägib ajast, mil elu oli justkui noateral kõndimine ning rahvakoosolekutel toodi üle aastakümnete välja sinimustvalged lipud.
„Sind ma tahan armastada — mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut, mitte nii nagu võtja andjat, mitte nii nagu tõbine kandjat.
Sind ma tahan armastada – nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd, nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse.
Sind ma tahan armastada – lauldes läbi pisara, sa mu valge, sa mu malbe, talveräänne isamaa!“
Olen üks killuke oma rahvast, kes me tahame rahu ja hirmukeeleta maailma, ja kui olen koos teiste omasugustega siiani tulnud, siis saan siit ka edasi: läbi oma keele ja kultuuri ja identiteedi. Ometi peab tulema rahukevad.
Eesti keelt räägib maailmas pisut üle miljoni inimese. Seda pole sugugi vähe – see on väärikas arv inimesi, kes teavad, mida on väärt ja mis maksab oma keel ja võimalus seda keelt hirmuta kasutada. Terve miljon inimest, kes mõistavad linnulauluna ja haldjakeelena kõlavat keelt. Me oleme erilised! Ja meil on vastutus. Vastutus oma kodu, oma keele, oma kultuuri ja oma identiteedi hoidmise ees. Omasid tuleb hoida ja armastada, nagu merepiisk armastab merd ja hangesid armastab räitse.
Soovin, et oleksime eestlastena arukad ja tasakaalukad, õiglased ja väärikad. Jäägem õitsema aegade meres, mu haldjakeelne rahvus, ning ärgem unustagem üht: meie keel on meid siia toonud ja kannab meid ka edasi. Laia maailma ja siis koju tagasi, omade sekka. Mesipuu poole.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
