Rannarootslaste pärand elab katsumuste kiuste edasi
Rootsi mõju eesti rahvale ja kultuurile ei pea kaugelt otsima. Esimese ülikooli asutasid siia rootslased, eesti keeles on palju laensõnu rootsi keelest ning eelmisel sajandil pagesid paljud eestlased Nõukogude võimu eest just Rootsi.
Vähem räägitakse aga vastupidisest nähtusest – sellest, kuidas suur hulk rootslasi asus parema elu lootuses elama Eestisse, kuidas on eesti keel rootsi keelt mõjutanud ning kuidas eestirootsi keel levis isegi nii kaugele kui Lõuna-Ukrainasse.
Kord elas Eestis rootslasi palju. 16. sajandil moodustasid rootslased kogu Eesti rahvastikust 3% ning Tallinna elanikkonnast tervelt veerandi. Eestisse asunud rootslasi nimetati rannarootslasteks, sest nad elasid Eesti saartel ja rannikul.
Rannarootslaste kõige lõunapoolsem asuala oli Ruhnu saar ning idas ulatus nende asustus Viru-Nigulasse. Leidus ka paiku, kus rootslased olid eestlastega võrreldes ülekaalus, näiteks Noarootsis ja Vormsil. Veel 1934. aastal elas Ruhnu saarel 277 rootslast ja 5 eestlast.
Miks kolisid rootslased Eestisse?
Esimesed märgid rannarootslastest ulatuvad aastasse 1294, mil neid mainiti Haapsalu linnaõiguses. Rootslaste Eestisse asumise põhjusteks peetakse soovi pääseda Rootsi maaisandate võimu alt ja leida hõredama rahvastikuga Eestist paremaid elutingimusi.
Lisaks soosis rootslaste asumist Eestisse baltisaksa aadel. Viimasele tuli kasuks suurem kristlaste arv riigis – seda eriti pärast 1343. aasta talurahva ülestõusu, mil paganatest eestlased aadlile palju peavalu valmistasid. Eestisse asunud rootslased täitsid maksudega ka Eesti maaisandate kukruid.
Rannarootslaste pärand kohanimedes
Rannarootslased, kes tegelesid põhiliselt hülgepüügi ja põlluharimisega, jätsid Eesti kaardile endast kustumatu jälje. Tänapäevalgi leiab Eesti saartelt ja rannikualadelt huvitava kõlaga kohanimesid, kus esinevad eesti keeles tavatud võõrtähed x, y ja c.
Paljudel Noarootsi kohanimedel on nii eesti- kui ka eestirootsikeelne variant (Elbiku – Ölbäck, Saare – Lyckholm), kuid näiteks Vormsi saare küladel (Saxby, Norrby, Sviby) ei olegi eestikeelseid nimevasteid.
Rannarootslaste eriliste kohanimede säilimist soosis nende protestivaim. Kui 1938. aastal võeti vastu seadus, mis nägi ette kohanimede eestistamist, ei olnud rannarootslased nimede muutmisega päri. Neile tuldi vastu ning eestirootsi kohanimed jäeti sundeestistamisest kõrvale. Nüüdseks on rannarootslased Eestist pea täielikult kadunud, kuid kohanimed elavad edasi.
Kuidas kõlas rannarootslaste keel?
Rannarootslased rääkisid arhailist rootsi keelt, mis liigitus rootsi keele idamurrete alla. Keelde oli pikitud ka hulgaliselt laensõnu eesti keelest. Igal asualal oli oma murre, mida oli raske mõista nii riigirootslastel kui ka teistest piirkondadest pärit rannarootslastel.
Murdeuurija Evi Juhkami andmetel olid eraldi murded näiteks Ruhnus ja Naissaarel, enim kõneldi Noarootsi-Vormsi murret ja sellega sarnanevaid Osmussaare ja Hiiumaa murrakuid. Põhjaranniku eestirootsi murded sarnanesid aga hoopis soomerootsi murretega – arvatavasti olid Põhja-Eesti rannarootslased pärit Soomest.
Eestirootsi keelest on eesti keelde laenatud hinnanguliselt 21–29 sõnatüve. Kui osade sõnade puhul pole keeleteadlased jõudnud üksmeelele, kas need on laenatud eestirootsi, riigirootsi või mõnest muust keelest, siis kindlad eestirootsi laentüved on näiteks kratt, tont, räim ja viiger.
Meeli Sedrik ja Iris Metsmägi Eesti Keele Instituudist kirjutavad, et kuna eestirootsi keel oli Eestis vähemuse keel, liikus rohkem laene vastupidises suunas: eesti keelest eestirootsi murretesse. Nii võis eestirootsi keeles kuulda näiteks selliseid sõnu nagu kubias, mätsnikk ja lurius, mis kõik olid tulnud eesti keelest ning tähendasid kubjast, metsnikku ja lurjust.
Kuhu rannarootslased kadusid?
Praeguseks on Eestisse jäänud väga vähe inimesi, kes võivad end rannarootslaste järeltulijaks pidada. Esimene suur laine rannarootslaste lahkumisi toimus juba 1780. aastal, mil Katariina Suure käsul kihutati Hiiumaalt välja 1200 hiiurootslast.
Hiiurootslased saadeti Lõuna-Ukrainasse, kuid kohale jõudis neid vaid 900 – raske jalgsirännak nõudis paljudelt elu. Järgneva aastakümne jooksul kahanes Ukraina hiiurootslaste arv haiguste tõttu veelgi.
Ukrainasse alles jäänud hiiurootslased hoidsid kokku ning rajasid küla nimega Gammalsvenskby (rootsi keeles „Vana Rootsiküla“), kus elab tänini hiiurootslaste järeltulijaid. Nii räägib Lõuna-Ukrainas tänapäevalgi käputäis eakaid inimesi eestirootsi keelt nii, nagu seda kõneldi 18. sajandil Hiiumaal.
Ukraina peale mõeldakse Eesti rannikualadel ka praegu – Rannarootsi muuseum Haapsalus oli üks esimestest Eesti ühingutest, kes liitus Ukraina jaoks varjevõrkude punumise aktsiooniga.
Pea kõik rannarootslased lahkusid Eestist 1943. ja 1944. aastal, mil evakueeruti Nõukogude võimu eest. Evi Juhkamtoob välja, et peamine põhjus oli ka Nõukogude Liidu sõjaväebaaside ehitamine rannarootslaste asualadele: Naissaarele, Pakri saartele ja Osmussaarele. Eestist pages toona umbes 7000 rannarootslast ehk 85% kogu vähemusrahvusest.
Rannarootslased tänapäeval
Pärast teist maailmasõda jäi Eestisse pisut enam kui 1000 rannarootslast, keda oli siiski liiga vähe, et rootsi keelt ja identiteeti säilitada. Rannarootslaste pärandit hakati elustama pärast Eesti taasiseseisvumist, mil paljud Rootsi pagenud eestirootslased jälle Eestit külastasid.
Iseäranis hoitakse rannarootslaste kultuuri au sees Läänemaal, kus eestirootslaste kohtumispaik on Rannarootsi muuseum. Noarootsi poolsaarel asuvas Noarootsi gümnaasiumis õpivad kõik gümnasistid süvendatult rootsi keelt ja Põhjamaade kultuurilugu.
Kaks korda aastas antakse välja ka kakskeelset ajakirja Eestirootslane ning iga kolme aasta tagant toimub eestirootslaste laulu- ja tantsupidu. Tallinnas on eestirootslaste peamine kohtumispaik Rootsi-Mihkli kirik, kus koguduse 300 liikmest enamik on eestirootslaste järeltulijad.
Ka Rootsis püütakse eestirootslaste kultuuri elus hoida. Eestirootslaste ühingu kohtumised toimuvad Stockholmis Eesti Majas ning neli korda aastas ilmub eestirootslaste ajaleht Kustbon.
Rannarootslased Eesti kirjanduses
Huvitava saatusega rannarootslaste elu käsitlevad mitmed tunnustatud romaanid Eesti kirjandusmaastikul.
Rannarootslaste elust 18. sajandi Hiiumaal räägib Herman Sergo romaan „Näkimadalad”. Rannarootslaste elu 20. sajandil kirjeldab Olev Remsu kolmeosaline teos „Haapsalu tragöödia”. Lisaks on ilmunud ka autobiograafiline mälestusteraamat „Kuldrannake”, mille on kirja pannud 1930. aastatel Noarootsi koguduse õpetajana töötanud Sven Danell.
Rannarootslaste kohta leiab põnevat lugemist ka rootsi kirjaniku Carl Mothanderi teosest „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast”, kus ta kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult Saksa okupatsiooni aegset rannarootslaste Rootsi asumist, mida ta aitas korraldada.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Rootsi pühad 2022
Väliseesti keelekujud: reis ümber Euroopa
