Kuidas loetakse veebitekste?

Libilugemine tähendab seda, et inimesed lasevad silmadega kiirelt üle lehekülje, otsides sealt fraase või märksõnu. Põhjalik süvenemine ja kirjatükist iga sõna endasse ahmimine on jäänud minevikku. Veebist alguse saanud rutakas infonälja rahuldamine on kandunud üle ka trükimeediasse, kus lugeja otsib samuti esimese asjana pilte, seejärel suuri ja rasvaseid pealkirju ning siis väljavõtteid. Kõike seda, mis tervikust eristub. Kuna lugeja loob esmamulje veebilehe sisust hetkega ja tema huvi on seejärel kiire kaduma, kasutatakse lugejale meeldimiseks ja tema tähelepanu püüdmiseks mitmeid nõkse.

Vaadake meie ajalehtede digiversioone. Kas märkate Delfi, Postimehe ja Õhtulehe vahel visuaalselt mingeid sarnasusi? Portaalid kasutavad uudiste edastamisel kindlat hierarhiat, mis tähendab seda, et uudistepüramiidi tipus kuvatud uudis (või äärmisel juhul kaks uudist) on kõige laiema pildiakna ning kõige suurema ja paksema pealkirjaga.

Järgmisel real on kaks-kolm pildiakent ja edasi läheb pilt päris kirjuks, kuna uudisaknaid on reas veelgi rohkem või siis ilmuvad nende kõrvale gallupid, reklaamid ja viited teistele digilehtedele. Kui uudiste esitamise järjekord oleks vastupidine ehk lehe ülaosas kuvataks esikohal portsu pisikesi uudisaknaid ning nende all üht suurt, märkaks lugeja esimesena ikkagi kõige laiemat aknapilti. Üle ekraani laiutavad uudised võivad olla igavad ja ebaolulised, aga nad jäävad silma.

Kuna inimesed loevad veebisisu enamasti F-tähe kujuliselt, on ka lõviosa veebilehtede struktuurist sel põhimõttel üles ehitatud. Tähtsaim info on kirjas kõige ülemisel horisontaalreal, sest sinna jõuab pilk esimesena. Seejärel kandub vaade vasakusse leheserva ning siis juba lehe keskele. Niisugune liikumissuund on osalt seletatav harjumusega kirjutada ja lugeda vasakult paremale. Samas ei pruugi kõik veebilehe külastajad selle sisuga tutvuda just F-tähe kujuliselt. Mõned skaneerivad lehte ülevalt alla hoopis Z-tähte või siis E-tähte meenutava trajektooriga. Või siis jookseb pilk korraga üle mitme rea või lõigu, haarates ainult vahepealkirju. Seesugust veebilehega tutvumise viisi kutsutakse kihiliseks lugemiseks.

Veebitekstide, eriti just pikemate kirjutiste puhul, näevad inimesed esimesena sõnu ja fraase, mis on

• paksemas, värvilises ja/või suuremas kirjas;
• allajoonitud või toonitud taustal;
• kirjutatud muust tekstis eristuvas šriftis, näiteks kaldkirjas.

Huvi äratamiseks on head ka

• vahepealkirjad;
• lingid, näiteks sotsiaalmeediakanalite omad;
• igasugune visuaalne materjal.

Kuigi veebilehed ei ole füüsiliselt piiratud, eelistavad inimesed lugeda internetist lühemaid tekste. Napisõnalisus valitseb kõikjal: pealkirjades, lugude pikkuses, lausetes, lõikudes ning isegi vahepealkirjades. Eriti oluline on sisu lühidalt edasi anda kodulehel. Kui ajalehe digiversioonist või blogist veel viitsitakse mahukamaid asju lugeda, siis ettevõtte koduleht endale sellist luksust lubada ei saa. Siin on ruumi vaid ökonoomselt ja kompaktselt esitatud infole. Liigsed sõnad koormavad lugejat.

Kas lühemate tekstide, lõikude ja lausete ning lihtsa sõnastuse eelistamine tähendab seda, et tänapäeva inimene on pinnapealne? Kaugeltki mitte. Tõepoolest, lugejatele meeldib, kui digitaalne materjal on lühike ja konkreetne. Aga seda mitte ainult kärsituse tõttu. Silmadel on ekraanilt pikka kirjutist ebamugav lugeda, sest kuvariekraani eredus ja pidev ekraanipildi liigutamine väsitavad silmalihaseid.

Keskmisi ja pikemaid tekste loeb lõpuni vaid väike osa ehk ümmarguselt 20 protsenti lugejaist. Loo mõte peaks olema kättesaadav pealkirja ja sissejuhatuse esimeste ridadega. Vahel ei ole võimalik olulist sõnumit paari lausesse mahutada. Näiteks tasulised uudised  peibutavad lugejaid artikli sissejuhatuse ja veel paari-kolme järgneva, loo sisu avava lausega.

Põhjalike teemakäsitluste puhul sellises mahus info edastamisest ei piisa, et teha artikli kohta põhjapanevaid järeldusi. Ometi inimesed teevad seda. Neile tundub, et nad on kriitilise tähtsusega teabe paarist lausest kätte saanud. Infonälja ja kursisoleku vajaduse rahuldamiseks piisab veebis tegelikult veel vähemastki kui kolme-nelja sissejuhatava lause lugemisest: lastes silmadega üle pealkirjade, tekib lugejais alateadlikult tunne, nagu oleksid nad ka pealkirjade taha peidetud tekste näinud.

Veebipõhist infotarbimist mõjutab palju ka otsingumootorite pidev kasutamine. Kui tahan teada, kus asub lähim sushi-restoran, siis ootan võimalikult täpset vastust. Sushi-restorani aadressi leidmiseks ei ole ju vaja töötada läbi pikka ülevaadet Jaapani toidukultuurist. Samasugust kiiret ja täpset vastust ootab lugeja veebitekstideltki. Kui inimene ei leia ekraanil kerides huvipakkuvaid märksõnu kohe üles, siis ta lihtsalt loobub.

Ajakirjanduses kasutatakse digiväljaande lugude vastuvõetavaks tegemisel mõistet „tekstide rikastamine“. See tähendab, et iga tekstilõigu või paari järel tuleb pakkuda mingit üllatust. Selleks võib olla pilt, suures kirjas väljavõte või tsitaat, infograafik või -kast, video, loend või kasvõi karikatuur või ekraanipilt. Kõik ikka selleks, et katkendliku ja hajusa tähelepanuga lugejat artikli juures hoida.

Piltide tähtsust on raske alahinnata. Galeriid koguvad veebis alati kõige rohkem klikke. Kui midagi saab edasi anda foto või videoga, siis pakutakse sõnalist sisu sinna kõrvale väga napilt. Sageli annab terved lõigud pildi vastu välja vahetada. Näiteks põneva kodu sisekujunduse kirjeldused on mõistlik asendada fotodega.

Ka mahukamatele intervjuudele lisatakse alati rohkem pilte. Seda isegi juhul, kui usutletavast on võtta vaid vestluse käigus tehtud fotoseeria. Visuaalselt mõjub intervjuu paremini kui jutustav persoonilugu. Selles on mitu head veebisisu elementi: eristuvas kirjas küsimused ja vastused, palju vaba ruumi tekstiridade vahel, võimalus rõhutada tsitaate ning kommentaare.

Kuna nüüd saab uudiseid veebist ka kuulata, mis annab inimesele võimaluse teha mitut asja korraga, siis edaspidi tuleb veebilehele sisu luues arvestada info kuulatavaks tegemisega. See on veebisisu loojatele täiesti uus paradigma, kuna hästi kuulatav jutt pole päris sama mis hästi loetav tekst. Kui näiteks raadio- või teleuudis sõna-sõnalt paberile panna, vajaks see enne veebi või trükki saatmist üsna korralikku toimetamist. Veebilehe sisu kuulamiskõlbulikuks muutmine eeldab veelgi rohkem tööd.

1. Vältige sama sõna kasutamist mitme järjestikuse lõigu alguses.
2. Ärge kirjutage lehekülgi servast servani täis. Jätke teksti ümbrusse õhku ja ruumi.
3. Valgel taustal teksti on lihtsam lugeda.
4. Koostage loendeid.
5. Nummerdage tekstilõike.
6. Kasutage info edastamisel pööratud püramiidi skeemi: kõige olulisem tooge välja lehe ülaosas suures kirjas, järgmisel real laiendage teemat, kolmandas-neljandas lõigusandke taustinfot.
7. Markeerige sõnu ja numbreid, kasutage sõnade allajoonimist ja tugevat kirja.

8. Asendage kirjeldused piltide ja kuvatõmmistega.

9. Punane värv pealkirjas või tekstis mõjub alarmeerivalt.

10. Hüüumärk pealkirja lõpus mõjub hoiatuse või üleskutsena ja äratab tähelepanu.

11. Tõstke erinevaid tekstiosi esile kaldkirja, taustatooni ja jutumärkidega või tooge mõni lõik välja tekstikastis.

12. Leidke tuumlaused ja kasutage neid lõikude alguses.

13. Loo lõppu lisage pildiga viited teistele samasisulistele, seonduvatele või varem samal teemal ilmunud lugudele.

14. Vaadake, kuidas teie veebilehe sisu paistab nutiseadmete ning erinevate brauserite ja platvormide kasutajatele.