Sõna jõud ja keele vägi (I koht)
Sõnadega saab teha väga palju head ja väga palju kurja. Sõnaga võib mõjutada palju rohkem kui tegude või jõuga. Siiski on olukordi, kus pelgalt ütlemisest ei piisa. Elades tänases Eestis, võtame sõnavabadust kui iseenesestmõistetavat osa ühiskonnast. See ei ole alati nii olnud ning ei saa ka alati nii jääma, kui me ei hoia ega väärtusta seda. Alles kolmkümmend aastat tagasi ei olnud sõnavabadus osa eestlaste igapäevast ja ühiskonnast. Sõnade jõudu ning tähtsust ei tohi kunagi alahinnata, eriti tänases maailmas, kus vabadus ja demokraatia on ohus.
Sõnade seadmiseks peab olema ka keel, milles seda teha. Väikese rahvana peaksime olema ääretult uhked, et meil on oma keel, omakeelne haridus, kirjandus ja riik. Meil on keel, mille olemasolu ei seisne pelgalt mõnes rääkijas, vaid on elav ja arenev. Keel on ühe rahva kooshoidmiseks väga oluline osa. Täna, kus elame vabalt ühises riigis ja kasutame eesti keelt igapäeva tegevusteks, saame selle olemasolu võtta kui midagi tavalist. Eesti keele olemasolu võlgneme aga juba 19. sajandil tegutsenud keelemeestele ja kirjanikele, kes nägid eesti keeles väärtust, mida tasus hoida ja arendada. Otto Wilhelm Masingu keeleuuendused, Kristjan Jaak Petersoni luule ning hiljem Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni pingutused panid aluse sellele, et talupoja keelest kujunes välja üks tähtsamatest rahvusliku identiteedi osadest. Oleme tänases maailmas suuresti üks anomaalia, kes on suutnud nii väikese rahvaarvu ja riigiga siiski oma keele säilitada. Paljudel keeltel, mille rääkijaskonnad on olnud kordades suuremad, ei ole sugugi nii hästi läinud.
Sõnade jõul on maailmas korda saadetud palju halba ja ka head. Eestlaste minevikus on kirjasõna olnud mitmel korral märkimisväärselt tähtsal kohal. Võtkem kasvõi 1918. aasta veebruaris ette loetud iseseisvusmanifesti, millest algas Eesti riik, aga ka Vabadussõda. Välja loetud sõnade jõud ja innustus oli tugevam kui ükskõik milline relv. Nüüd, sada viis aastat hiljem, küll pärast viiekümne aasta pikkust pausi, oleme taas vabas Eesti riigis ning teostame visiooni, mis oli kunagi ka manifesti koostanud meestel. Suur tähtsus oli ka sõnadel, mis 1944. aastal pärast Saksa okupatsiooni lõppu kuulutasid välja Vabariigi valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Vaid mõned päevad kestnud valitsus tähendas Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematuse kandmist. Ametlikult annekteeris Nõukogude Liit riigi, kellel oli valitsus ja iseseisvus, mida siis 1991. aastal taastati.
Sõnade jõud on nii tugev, et seda on kartnud ka kõige võimsamad diktaatorid ja valitsejad. Sõnavabaduse piiramine ajakirjanduses, raamatutes või igapäevakõnes on olnud osa mitmest inimõigustevastasest räigest režiimist. Raamatute keelustamine ja hävitamine meenutab ehk esimesena Natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu, kuid tegelikult on teoseid hävitatud juba Vana-Roomast saati, kui vaidlusallikaks oli usk ja usutekstid. Nii Nõukogude Liit kui ka Natsi-Saksamaa keelustasid teoseid, mis võinuks õõnestada nende valitsust ja seada kahtluse alla nende tõed. Võimude represseerimise tõttu on kodumaalt põgenenud paljud kirjanikud. Kodumaale jäänute sõnade jõud oli aga nii tugev, et neid iga hinna eest vaigistada püüti. Siiski ,,Käsikirjad ei põle”, nagu kirjutas sügavate repressioonide all kannatav ukraina kirjanik Bulgakov romaanis ,,Meister ja Margarita”. Postuumselt avaldati ka Bulgakovi meistriteos, pannes oma sõnadega kurjusele mõtlema tuhanded inimesed üle maailma.
Eesti näitelgi teame kümneid kirjanike, kelle loomingut ohtlikuks peeti. Arved Viirlaid, kes 1944. aastal Eestist põgenes, pidas sõnade jõudu ja lugude jutustamist väga oluliseks. Nii Viirlaiu romaani ,,Ristideta hauad” peategelane Taavi Raudoja kui ka kirjanik ise pidasid oluliseks, et nad jõuavad vabasse maailma ja räägivad seal meie rahva kannatustest. Viirlaid on lausa öelnud, et keeldub Eestisse naasmast enne, kui seal on avaldatud tema romaan ,,Ristideta hauad”. Seda pidi ta aga kaua ootama, sest kuigi eksiilis ilmus see romaan juba 1952. aastal, nägi see Eestis ilmavalgust alles pärast taasiseseisvumist 1991. aastal. Viirlaid nägi oma eluajal ära ka taasiseseisvunud Eesti ning selle õitsengu, surres aastal 2015.
Sõnadega saab kirjutada tõde ja panna inimesi mõtlema, kuid just sõnadega saab ka tõde moonutada ja inimeste maailmapilti mõjutada. Kirjanduse ja laulude kaudu levitatav propaganda oli Nõukogude Liidus üks paljudest mõjutusvahenditest. Lauludesse pandud sõnad on mänginud väga tähtsat osa eesti rahva minevikus. Isamaaliste tekstidega laulud nii ärkamisajal kui ka laulva revolutsiooni ajal sütitasid inimesi ning tõid neid kokku, tegutsemaks ühise eesmärgi nimel.
Sõnade märkimisväärset jõudu tunnetame tänapäevalgi väga jõuliselt. Ukraina sõjas oleme oma relvaabi, aga ka sõnalise toetuse ning maailmale konflikti tõsiduse teadvustamisega abiks olnud. Eesti keele väge ning olulisust ja seda, kui palju me oma emakeelele võlgneme, mõistetakse üha enam. Seetõttu on oluline, et jätkaksime keele hoidmist ja arendamist, tähtis on see nii riigi kui ka vabaduse seisukohalt. Peame tegema kõik endast oleneva, et meil säiliks oma keel, riik ja haridus. Au sees tuleb hoida tõde ja sõnavabadus: demokraatliku ja ausa ühiskonna põhitalad.
Loe ka meie tõlkebüroo teisi postitusi
Sõna jõud ja keele vägi (II koht)
Vargasoo rahva suude soojendajad (III koht)
