Kui palju peegeldavad sõnaraamatud tegelikku keelekasutust?

Keelemuutused ajas ja ruumis

Nagu me teame, siis eesti keel ei kõlanud 300, 100 ja isegi 20 aastat tagasi päris nii, nagu see kõlab praegu. Erinevatel perioodidel oli eesti keel kontaktis teiste keeltega, nende mõjul laenasime nii sõnavara kui grammatikat. Näiteks 13. sajandist 19. sajandini oli eriti tugev mõju just saksa keelel ja selle kaudu jõudis eesti keelde selliseid sõnu nagu aabits,loss, heeringas ja käärid.

19. sajandil võeti ette põhjalik eesti kirjakeele kirjeldamine ja ühtlustamine. Trükki läksid mitmesugused eesti keele grammatikad, neist üks olulisemaid ilmus Eduard Ahrensi sulest 1843. aastal. Eesti keel jagatakse territoriaalsel tasandil mõtteliselt kaheks: põhja- ja lõunaeesti murreteks. N-ö eesti normikeele väljatöötamisel võeti aluseks aga põhjaeesti murded, kuigi tänaseni on eesti kõnekeel üsna varieeruv. Keele normimise üks põhilisi eesmärke oli ühtlustada kirjalike materjalide, näiteks kirikutekstide arusaadavust, et need oleksid üheselt mõistetavad kogu rahvale, olenemata nende elukohast või kõneldavast murdest.

Õigekeelsussõnaraamat kui normingute kogum

20. sajandist alates hakkasid järjepidevalt ilmuma sõnaraamatud, mis selgitasid kehtivaid keelenorme. Neid sõnaraamatuid tunneme õigekeelsussõnaraamatute nime all. Tänaseks on ilmunud enam kui kümme eestikeelset õigekeelsussõnaraamatut, neist esimene toodi avalikkuse ette 1918. aastal ning kõige hiljutisem avaldati täpselt 100 aastat hiljem – 2018. aastal. Kui võrrelda erinevatel aastatel ilmunud õigekeelsussõnaraamatuid, siis tähelepanelikum silm märkab seda, kuidas keelenormid on aastatega muutunud. Mis siis täpsemalt on muutunud? Võtame siinkohal ette mõned näited.

1. Tähendusnihked

Üsna palju on muutunud erinevate sõnade tähendused – mõnel juhul on sõna tähendus kitsenenud või laienenud, mõnel juhul vastandunud või täpsustunud. Näiteks sõna nilbe tähendas varem „lima, ila“ (EÕS 1925–1937), nüüd aga kasutatakse seda millegi siivutu või rõveda (ÕS 2018) tähistamiseks. Kui küpsis tänapäeval tähendab ühte konkreetset küpsetatud kondiitritoodet, siis enam kui 100 aastat tagasi soovitati seda kasutada küpsetatud toidu(aine) tähistamiseks.

2. Uudissõnade pealetulek

Viimastel aastatel on hakatud populariseerima uudissõnade loomist, et pakkuda välja uusi, eestipärasemaid vorme seni kasutusel olevate võõrsõnade asendamiseks. Üks tuntumaid näiteid siinkohal on sõna taristu, mida pakuti välja sõna infrastruktuur asendusena. Kuigi ingliskeelset sõna podcast kasutatakse üsna tihti samal kujul eestikeelses kontekstis, siis ligi kümme aastat tagasi pakuti välja selle eestipärasema vastena taskuhääling, mis vaikselt on hakanud juurduma.

Kirjakeel ei peegelda kõnekeelt

Keelenormingute taustal on palju vaidlust tekitanud küsimus, mida tegelikult „õigeks keeleks“ loetakse. Kuigi õigekeelsussõnaraamatu nimetuski viitab sellele, et see raamistab ära õigekeelsusele omased tunnused, siis selline kontseptsioon ei peegelda tegelikku keelekasutust. Eriti ilmekalt nähtub see sellest, mis tähenduses kasutame mõningaid sõnu ja kuidas need tähendused vastanduvad normingutele. Allpool toome välja mõningad näited, mis pärinevad 2018. aasta ÕSist.

• Vabanduse palumise tähenduses kasutatakse sageli nii sõna vabandust kui ka vabandan. Kui otsida ÕSist sõna vabandama, siis pakub see tähenduseks „andestama, andeks andma, õigustama“ ning ei soovita seda kasutada tähenduses „vabandust paluma“. Sellegipoolest on keeleuurijad täheldanud, et sõna vabandama kasutatakse endiselt mõlemas tähenduses.
• Tööle kandideerimisel esitavad inimesed oma CV ehk elulookirjelduse; inglise keeles on selle dokumendi nimetus resume. Kui vaadata ÕSist sõna resümee, siis sõnaraamatu kohaselt tuleks kasutada seda tähenduses „kokkuvõte, kokkuvõtlik ülevaade“ ja mitte kui „elulookirjeldus“. Inglise keele mõjul kasutatakse sõna resümee rohkem just viimases tähenduses.
• Tihti räägitakse kaasaegsest muusikast või kaasaegsetest töövahenditest, kuid ÕS selgitab, et kaasaegne tähendab kellegagi või millegagi samaaegset ning see pole sünonüümne sõnadega tänapäevane, nüüdisaegne või moodne. Soovitusest hoolimata on kaasaegne juurdunud rohkem viimases tähenduses – näiteks asub Tallinnas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
• Ka sidesõnade kasutus kipub olema keeruline, eriti kuna eesti keeles on oluliselt rohkem käändeid kui mõnes laialt levinumas germaani keeles. Nii seisab ÕSis märge, et sõna milline ei soovitata kasutada sidesõna mis tähenduses, vaid sünonüümselt sõnaga missugune.
• Sõna sessioon soovitab ÕS kasutada tähenduses „istungjärk, tööperiood, sess, eksami- või õppesessioon“ ning mitte tähenduses „seanss, katkestamatu ajavahemik mingiks tegevuseks“. Sellegipoolest on harjumuspärane öelda, et inimene läheb fotosessioonile, mitte fotoseansile, või et konverentsil toimub mitu arutelusessiooni, mitte -seanssi. Küll aga kinno minnes räägitakse eeskätt filmiseansist, mitte filmisessioonist.

Õige keel on muutuv keel

Nende näidete valguses võib öelda, et „õige keele“ kontseptsioon on nihkuv nähtus. Kuigi keelenormingud aitavad ühtlustada keelekasutust, et vältida segadust või ebakõla, siis kõik reeglid ei peegelda tegelikkuses seda, kuidas inimesed iga päev räägivad. Kirjakeel pole sama mis kõnekeel ning kõnekeel areneb märksa kiiremas tempos kui kirjakeel. Just seetõttu on keelekorraldajate õlgadel raske koorem, kui nad peavad pidevalt käima kaasas kiirete keeleliste muutustega.

Emakeelekuu raames tasub mõelda, et eesti keel on mitmekesine ning igas Eesti nurgas (ja ka väljaspool riigipiire) kõneldakse natuke isemoodi. Ükski norming ei saa dikteerida, mida täpselt pidada „õigeks keeleks“ – iga murrak ja keelevariant on oma kontekstis õige. Keelenormingute olulisus siiski ei hägustu: nende eesmärk on ennekõike teha sõnumid selgeks ja lihtsaks tervele kõnelejaskonnale. Õige keel on individuaalne, kuid selge keel kogukondlik nähtus.