Staažikas tõlkija Sergei usub elukestvasse õppesse
Sergei on tõeliselt laia profiiliga humanitaarteadlane, kes on töötanud õpetaja ja õppejõuna, avaldanud teadusartikleid ja kooliõpikuid ning tõlkinud ja toimetanud tekste kõikvõimalikest valdkondadest. Toimetaja tõlkebüroos on ta eesti-vene tõlkija ja vene keele toimetajana töötanud viis aastat.
Oma kirest humanitaarteaduste vastu sai Sergei aimu juba koolipõlves. Toonases Tallinna 26. keskkoolis õpiti süvendatult emakeelt, kirjandust ja inglise keelt, samuti prooviti tundides kätt erinevate valdkondade tõlgetega.
„Küllap äratas kool minus loomupärase huvi humanitaarteaduste vastu,“ usub Sergei, kes astus pärast keskkooli Leningradi Riiklikku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Hiljem õppis ta Tallinnas vene keele ja kirjanduse õpetajaks ning omandas Tartu ülikoolis doktorikraadi.
Tõlkimiseni jõudis Sergei üsna juhuslikult: kord paluti tal tutvuste kaudu tõlkida tekstilõik ETV kinosaatesse „Jupiter“. Koostöö jätkudes avanes Sergeil võimalus tõlkida ka õpikuid ning järk-järgult kujunes tõlkimine üheks tema põhitegevuseks.
Noored hoiavad vaimu virgena
Sergei töötas üle 30 aasta ülikoolide filoloogia- ja tõlketeaduskondades ning õpetas gümnaasiumiklassides vene keelt ja kirjandust. Kaks aastat tagasi jättis Sergei õpetamise seljataha, ent suhtleb paljude õpilastega tänini – teda rõõmustab, et veel praegugi tulevad endised õpilased ja tudengid temalt mitmesugustel teemadel nõu küsima.
Noortega töötamine on Sergeile alati väga südamelähedane olnud – ta meenutab, et koolis töötamine innustas end pidevalt täiendama. „Oli võimatu ennustada, millise küsimusega mõni uudishimulik õpilane sind järgmisena jalust rabab!“ naerab mees. Sergei peab oluliseks mõista, et õpetamine on alati dialoog, mitte monoloog.
Tõlketööga tegeleb Sergei aga endiselt. Teda köidavad enim sotsiaalsed, poliitilised ja juriidilised ning kirjanduse, kunsti ja ajalooga seotud tekstid. Mees tõlgib alati rõõmuga ka ilukirjandust, sest see on huvitav ja loominguline ülesanne – näiteks on ta tõlkinud vene keelde Edgar Rice Burroughsi Tarzani lugusid.
Tõlkimise mured ja rõõmud
Ilukirjanduse tõlkimisele sarnaneb Sergei sõnul ka filmisubtiitrite tõlkimine, millega ta sageli tegeleb. Viimastest projektidest peab Sergei kõige huvitavamaks filmile „Apteeker Melchior“ venekeelsete subtiitrite loomist.
Veerand sajandit on näidanud Sergeile tõlkemaastikul mitmeid drastilisi muutusi. Ta peab positiivseks, et tänapäeval saab internetis kiiresti sõnastikke kasutada ja keerulistele terminitele konteksti leida. Samas on kiirenenud elurütmiga sammu pidamiseks vaja ka pingutada, sest keel muutub pidevalt.
Näiteks on viimastel aastatel eesti keelde ilmunud palju sõnu, mis pole veel sõnaraamatutesse jõudnud. Sergei leiab, et ka täiendatud eesti-vene-eesti sõnaraamatu koostamise vajadus on tegelikult juba ammu käes.
Üheks tõlkija proovikiviks on Sergei sõnul ka olukord, kus tõlke lähtetekst on ebaselgelt sõnastatud – sel juhul nõuab tõlkeprotsess rohkem aega ja vaeva. Ta paneb noortele tõlkijatele südamele, et kui tekstis on selge ebakõla või sisuline viga, tuleks kindlasti projektijuhiga konsulteerida.
Kõige toredamaks peab Sergei tõlkimise juures aga seda, et tal on võimalus ühendada oma erialased teadmised loomingulisusega.
Milline näeb välja Sergei tööpäev?
Sergei leiab, et tema argipäev näeb välja nagu iga tööinimese oma – ainult selle vahega, et ta saab oma päevakava ise reguleerida. Alati ei pea aga ka see paika, sest kiireloomuliste tööde puhul võib Sergei tööpäev mõnikord ka 15-tunniseks venida.
Tõlkimise abivahenditena eelistab Sergei internetiallikaid, ent ei viska minema ka pabersõnastikke – iseäranis erialavaldkondade omi, kust on hea spetsiifilisi termineid otsida. Töö käigus on Sergei alustanud ka omaenda sõnastiku koostamist, kuid tunneb kahetsust, et ei hakanud sellega pihta juba varem. Vahel ei leia ta ka piisavalt aega, et oma märkmeid täiendada.
Toimetaja tõlkebüroo juures hindab Sergei enim sõbralikku atmosfääri ning vastutulelikke ja mõistvaid kolleege. „Kui meeskonnas on ebatervislik õhkkond, siis lihtsalt ei taha tööd teha,“ tõdeb mees. Sel põhjusel on ta omal ajal ka mitmest edukast ettevõttest lahkunud ja tuttavates kõvasti hämmeldust tekitanud.
Tõlkimine või toimetamine?
Kuna Sergei on töötanud nii tõlkija kui ka toimetajana, on tal mõlemast ametist suurepärane ülevaade. Hea tõlke tagab aga mõlema sümbioos. Kuna toimetamine on tõlkeprotsessi viimane etapp enne kliendini jõudmist, lasub toimetajal eriline vastutus – kõrvaldada tuleb kõik tõlkevead, tagada teksti stiililine ühtlus ning kontrollida, et tabatud poleks mitte ainult sõnade, vaid ka konteksti tähendus.
See aga ei tähenda, et tõlkija võiks jalad seinale visata: tekst peaks olema võimalikult kvaliteetne juba toimetajani jõudes. Sergei ei eelista üht ametit teisele – talle pakuvad huvi nii tõlkimine kui ka toimetamine, sest mõlemad nõuavad töötamist teksti ja sõnaga.
Kuidas tõlkijana ennast täiendada?
Sergei usub, et raamatute lugemine aitab tõlkijal oma keelepädevust arendada. „Elukestev õpe on oluline – isegi kui näib, et tead juba kõike,“ arvab Sergei. Ta leiab, et pimesi ei tohiks usaldada ka tõlkeprogramme.
Sergei meenutab oma Leningradi ülikooli õppejõudu, kes teatas esmakursuslastele: „Filosoof peab teadma kõike, kuid kõike on võimatu teada!“ Sergei leiab, et sama põhimõtte peaks omaks võtma ka tõlkija – ükskõik, kui kaugel ta juba oma karjääriga on. Kõike on võimatu teada, kuid teadmiste omandamise võimalused on lõputud.
Vaba aeg kulub lihtsatele rõõmudele
Kui Sergei parajasti ei tõlgi ega toimeta, meeldib talle oma armsa kassiga mängida ja rääkida ning kallite inimestega suhelda. Talle meeldivad uued krimifilmid, ent ta naudib ka vanu komöödiaid – need lasevad sukelduda fantaasiamaailma ja aitavad argiprobleemid unustada.
Viimastel aastatel loeb Sergei enim memuaare või ajaloouurimusi – tema viimane huviobjekt on 1920. aastad. Ikka ja jälle meeldib talle aga kätte võtta ka Tšehhovi jutustusi.
Romaanidest, mis on aidanud Sergeil elu ja ennast paremini mõista, toob ta välja John Fowlesi „Liblikapüüdja“, Jean Genet’ „Roosi ime“, Mihhail Kuzmini „Tiivad“, Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid” ja Lev Tolstoi „Ivan Iljitši surma”.
