Veebisisu taaskasutamine ja laenamine

Veebis kehtib sama viitamispõhimõte nagu akadeemilises maailmaski: minu ja kellegi teise looming peavad olema selgelt eristatavad ning lugeja peab saama viite abil liikuda edasi algallika juurde.

Samas tuleb tunnistada, et internetis kipub viitamine ära ununema. Enamasti ei ole see pahatahtlik teguviis. Inimesed lihtsalt ei taju lauseid ja lõike kopeerides, et tegemist on võõra intellektuaalse omandiga ja et laenatud laused tuleb viitega tähistada. Tundub, et kõike seda, mis on tasuta ja kõigile kättesaadav, võib ka vabalt pruukida ja tiražeerida.

Päris nii see siiski pole.

Teoste – isegi kui teoseks on vaid aforism – kasutamist reguleerib Eestis autoriõiguse seadus. Seadus kohustab mis tahes loomingu või selle fragmentide reprodutseerimisel alati autorile või algallikale viitama.

Õnneks on veebis viitamine märksa lihtsam kui rangelt reglementeeritud teadustekstides.

„Näiteks ajaveebides on levinud tava viidata teise inimese ajaveebile, kelle poolt kirjutatu andis autorile põhjuse omapoolse sissekande tegemiseks. Siinkohal pole vaja järgida mingeid viitamisreegleid, sest klõpsamisest veebiaadressi piisab, et lugeja algallika juurde pääseks,“ kirjutavad Tallinna Ülikooli õppejõud Hans Põldoja ja Mart Laanpere ülikooli „Digitaalsete õppematerjalide koostamise“ veebilehel.

Tõepoolest, võimalus linkida on teinud veebis viitamise väga mugavaks. Samas ei saa veebiaadressi alati lisada. Näiteks digitaliseerimata (vanad ajalehed) või siis suusõnalise (presidendi kõne) allika puhul tuleb kasutada nimi-aasta, joonealust või numbriviitamist.

Varem ilmunud tekstiosade kasutamine ei ole häbiasi, see rikastab teksti, ent võõra vara tarvitamisega ei maksa liialdada. Algusest lõpuni ainult kellegi teise loodud materjalide põhjal „uut“ sisu ritta lükkida ei ole kindlasti hea.

Kuidas leida oma ja teiste sisu kokku sobitamisel tasakaal?

Siin sõltub palju pruugitava materjali päritolust.

Näiteks Eesti meediaväljaanded on artiklite refereerimise küsimuses väga konkreetsed. Postimees Grupp ja Ekspress Meedia ütlevad oma kasutustingimustes, et nende väljaannetes avaldatud materjale võib refereerida ühe lause ulatuses, sealjuures ei tohi refereeritav lause olla pikem kui originaalartikli esimene lause.

Viitamise kohta sedastab Postimees Grupp, et refereeritud materjali järele tuleb lisada internetis täpne viide originaalmaterjalile sõnadega „Refereeritud artikli täisteksti loe AS Postimees Grupi veebilehelt“, mis on klõpsatavad ning suunavad otse kasutatud materjalile.

Kas ajalehtedes-ajakirjades ja võrgukanalites ilmunud lugudest tohib tõesti ainult ühte lauset refereerida?

Siin tuleb vahet teha tasuliste ja tasuta lugude vahel. Tasulises keskkonnas ilmunud loo refereerimisel tuleb esialgu pidada kinni ühe lause piirangust. Kui artiklis on veel punkte ja mõtteid, mida tahaks oma tekstis kasutada, siis on targem need täielikult ümber sõnastada või oma sõnadega ümber jutustada, ent lisades juurde ka viite lähteallikale.

Tasub meeles pidada, et paljud artiklid ei ole igavesti tasulised. Mõne aja möödudes on suur hulk lugusid vabalt kättesaadavad. See muidugi ei tähenda, et neid võib täies mahus kopeerida ja levitada. Viitamise nõudest tuleb alati ja iga materjali puhul kinni pidada.

Tasakaalustatuse mõttes võib näiteks blogipostituse kirjutamisel võtta snitti mõnest trükiajakirjanduses ilmunud loost. Vaadake, mitut allikat artiklis kasutatakse ja kui mahukas see lugu on, ning kasutage sama loogikat oma postitust tehes. Kaks kuni kolm allikat koos viidetega on 500–700 sõna pika teksti puhul täiesti paras. Oluline on, et kasutatud tsitaatide, refereeringute või parafraseeringute vahel oleks kirjutaja omalooming, mis seob laenatud mõtted autori enda ideedega üheks tervikuks.

Kui vanasti öeldi, et paber kannatab kõike, siis tänapäeval arvatakse sama sotsiaalmeedia kohta. Meediakontsernidon ühel meelel selles, kuidas nende lugusid rahvameediakanalites levitada võib: tasulisi artikleid täismahus kopeerida ega jagada ei tohi. Selline teguviis on rahaliselt karistatav.

Inimesed on aga nutikad ja leidnud võimalusi keelust mööda minna. On üsna tavaline, et paberväljaandes ilmunud loost tehakse pilt ja pannakse see Facebooki üles. Tavaliselt on siis artiklist loetav ainult pealkiri ja kogu muu jutt on liialt ähmases ja väikeses kirjas. Veebis avaldatud üllitistest tehakse kuvatõmmis.

Lugejal, eriti kui ta esineb artiklis allikana või ongi kogu lugu temast, on artikli jagamise keelust raske aru saada. Kui näiteks majandusajakirjanik avaldab ülevaateloo mõne ettevõtte tegevusest, on täiesti loomulik ja arusaadav, et firma tahab seda lugu oma kodulehele üles panna. Väljaande kasutustingimuste järgi ta aga seda teha ei tohi.

Siin on oluline teada, et tegelikult teevad ajakirjandusväljaandedväga palju erandeid – tuleb ainult küsida. Erandeid ei tehta küll sotsiaalmeediaplatvormide kasuks, kuid kodulehtede kasuks küll. Seejuures tuleb meeles pidada, et ajakirjanduses ilmunud artikli kopeerimine kodulehele muudab lehe autoriteedi (page authority) madalamaks – madalama autoriteediga leht ei tule otsimootoris nii hästi esile kui kõrgema skooriga konkurendid.

Viitamisviisi valimine sõltub loo iseloomust, pikkusest ja viidete arvust.

Kui viiteid on väga palju, näiteks igas lõigus vähemalt üks, siis on paslik kasutada tekstis sees numbriviidet ja märkida originaalallikas (võimaluse korral koos lingiga) kasutatud materjalide loetellu loo järel. Liiga palju viiteid üksteise otsas segavad lugemist.

Tekstisisesed viited, kui need on näiteks poolpaksus kirjaskirjas ja lingina, toimivad märksõnadena. Lugejale jäävad need kohe silma. See on ühelt poolt hea, sest siis ei mõju pikem kirjutis igava tekstilahmakana. Teisalt tekib oht, et inimese pilk otsibki jutust vaid värvilisi linke ja ta ei vaevu sisusse süvenema.

Pinnapealse lugemise vältimiseks võiks teha põnevamatest või tähelepanu väärivatestkohtadest väljavõtteid. Huvitavat väljatõstet silmates hakkab lugeja otsima loost kohta, kust see pärit on.

Algupärane sisu on äärmiselt oluline. Autori idee(d) peaks olema iga suletöö keskmes.

Kuid arutlevale-analüüsivale, erinevaid argumente vaagivale ja midagi pikemalt tutvustavale kirjatööle annab erinevate allikate kasutamine väga palju juurde.

Hea kirjutamisoskuse üks tunnusjooni on suutlikkus põimida eri päritolu allikaid nõnda, et need ei domineeri ega mõju tekstis võõrkehana.

See tähendab, et stiililt ja sõnastuselt peaks refereering, tsitaat või parafraseering ülejäänud kontekstiga haakuma. Kui näiteks kirjutada rahvalikus ajalehekeeles gripi sümptomitest nohust, köhast ja liigesevalust, siis ei tohi ühekorraga hakata kasutama keerulisi meditsiinitermineid.

Seepärast on tähtis ka oskus allikaid valida. Komplitseeritud mõttekäigud on targem oma sõnadega ümber jutustada. Slängi ja internetis vohava eesti-inglise segakeele väljendite puhul tuleb hoolikalt mõelda, millises kaastekstis neid kasutatakse. Slängisõnad pannase sageli jutumärkidesse või siis lisatakse neile selgitus.

• Tehke kindlaks originaalallikas ja viidake sellele.
• Ühe autori teksti korduvalt kasutades ei pea iga kord lisama täisviidet või linki. Täisviide (autori nimi, teksti ilmumise aeg ja koht) tuuakse ära esimese tsitaadi, refereeringu või parafraseeringu juures. Edaspidi piisab viitamisel ainult perekonnanimest.
• Asutuse kodulehelt võetud materjalide korral võib kasutada tekstis linkviidet, näiteks „Eesti Töötukassa andmetel“. Või siis tuua loo järel välja, kelle andmete või materjalide põhjal on tekst koostatud.
• Enne kopeerimist veenduge materjali õigsusesja pädevuses.

• Teiste kirjapandule toetudeson oht libastuda klišeede otsa. Kasutage allikate valikul kriitilist meelt!
• Umbisikuline tegumood ei ole viitamine. Näiteks väljend „Õhtulehes kirjutatakse, et …“ on ebamäärane ka sellisel juhul, kui nimi Õhtuleht on lingitud. Sellisel juhul tuleks täpne viide lisada sulgudes (väljaanne, ilmumisaeg, autor ja artikli nimi).
• Kasutage läbivalt ühte viitamise stiili.
• Hea ülevaate viitamisreeglite kohta leiab nii Tartu kui Tallinna Ülikooli kodulehelt.