Kodused paigad läbi aastate

Sünnikohaks Aruääre talu,
selle küla nimi on Kolu.
Kolu mõisas olid kooli klassid,
kus lõpetasin seitse klassi.

Rahuliku elu paiskas segi,
sissetungiv võõras vägi.
Hirmu tundsime igati,
sest isa viidi Siberi.

Krooniline haige oli mu ema
kolhoosis töötada ei suutnud tema.
Mu soov oli kunstikoolis õppida,
kahjuks mehe töid pidin tegema.

Traktoristi ameti sain ruttu selgeks,
siis polnud see töö üldse kerge.
Tehnika oli üpris algeline,
ja elu-olu samuti pingeline.

Maatööd teha on siiski tore,
kui oma töödes hoolas oled.
Mullas meile kasvab toidu lisa,
maarahvas olgem ikka visa!

Nooruses pidutseda oli ikka vaja,
selleks Kolumõisa maal rahvamaja.
Rändkino külastas sageli,
peale filmi sai tantsida isegi.

Tantsusaalis noormehega tutvusime,
kooselu temaga oli vaevaline.
Endale võtsin palju kohustusi,
lisaks ka mehe töid-tegemisi.

Elukohaks Moe asula, kus köök ja tuba,
aga sirgumas kaks tütrekest juba.
Oli vajadus sealt ära kolida,
mehe sünnikodusse elama.

Saukse külas endises Uuetoa talus,
oli palju tööd ja hingevalu.
Emake mind lohutas „pilve pealt,”
aga isa pääses Siberist tulema sealt.

Edasi viiv on ikka töötahe,
siis kui poes kaupa on vähe.
Meil kaasaga töökohaks Hulja sovhoos,
laste õppe alguseks kohalik kool.

Mina töötasin lasteaias kokana
ja vahete-vahel veoauto juhina.
Lasteisa töökohti vahetas
ja liialt alkoholi tarvitas.

Aastad möödusid, lapsed kasvasid suureks,
pere vanurid lahkusid igavikku me juurest.
Minu abi polnud vanadel enam vaja,
mind ootas Huljal väike maja.

Majakese juurde kõrvalhooned tehtud,
krundi harimisega vaeva nähtud.
Lehmake mul oli, piimast sai raha,
samuti kartul sai pandud maha.

Kui tehtule tagasi vaadata,
võib vanaduspäevi nautida.
Huljal hütti asendab kahekordne maja,
palju istutatud puid ja lillerohke ala.

Kahju oli mul rajatisi maha jätta,
maal vana naine jääks ju hätta.
Rakvere linna ostsin ilusa maja,
aga linna eluga on harjuda vaja.