Sireliõies on peidus sinine nukrus

Sireliõites on peidus sinine nukrus,
sombune taevas, igavikulises nutus.
Pikas hallas sündimas isend,
õiterohkus ilmas teeb imet,
lõhnaküllus ülendab meeli,
sõnu luua ei malda nii teengi.
Pisku sinise sireliõie,
pistan niiskesse lõhnadekülvi,
taban hetke,
kui kõik nõnda värske,
lõhnataju on tundlik ja karske,
paiskub minu õnnistushetke,
tajun sinist, mis ülendab meeli.
Selles kevades asun ma teele,
linnulennuna, lõhnadest , meelest…

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: