Aegviidu aastaring
Kevadtuultes möllab maru
kui käärinud jõhvikad vesises lumes
ära sööb Sõõriksoos ärganud karu.
Metsade rüpes suplevad pokud
ja maikuu päikeseloojangu võlu
otsatu kevade minekut pakub.
Kuumus asfalti hõõguma lööb
ja lupiinide violetne meri
mesilasperele ette seab tööd.
Septembrini karge Mustjõe vesi
ja sügavusse peitunud rabajärve põhi
matkalise higist laupa pesi.
Uues rütmis küla kuldsel alleel
puhanud koolilaste pere
udusel hommikul tundi on teel.
Aina pikemaks vajub öö
ja alevi salajases vaikelus kostub
vaid saekaatri jätkuv töö.
Pole varem ma kuskil niimoodi tajun’d,
et üks küla nõnda paksu
talveunne on vajun’d.
Kuniks jälle pikeneb päev
ja hommikust õhtuni kuulda on
kelgutaja kilge Kabelimäel.
Siis korraga tunneb su hing,
kui suusad viimast korda võtad alt,
et saanudki täis on aastaring.