Leedu keel ja sanskrit – ajalugu, uurimistööd ja näited
Leedu keele ja sanskriti hämmastava sarnasuse üle on arutletud juba pikemat aega. Kuigi neid keeli kõneldakse teineteisest kaugel ning nende ajalooline ja kultuuriline taust erinevad, leidub sarnasusi siiski uskumatult palju. Teadlased ei ole siiani suutnud leida selget vastust küsimusele, miks leedu keel sellele vanale indoeuroopa keelele nii sarnane on.
Nii leedu keel kui ka sanskriti keel pärinevad samast indoeuroopa algkeelest, millest on välja kasvanud ka india, pärsia, romaani, germaani, keldi, slaavi, balti ja kreeka keelerühmad. Ometi on just leedu keeles võrreldes selle lähinaabrite keeltega kõige rohkem sõnu, millel on ühine tüvi sanskriti keele sõnadega.
Veedade kultuur
India ajaloo alguseks peetakse umbes teise ja esimese aastatuhande vahetust enne Kristust, mil tänapäeva India aladele saabusid sõjakad hõimud, kes nimetasid end aarialasteks (ārya tähendab üllast või suursugust). Aarialased tõrjusid välja või liitsid endaga piirkonnas varem elanud rahvad, pannes sellega aluse indoaaria tsivilisatsiooni õitsengule.
Indoaaria kultuuri nimetatakse sageli veedade kultuuriks. Veedad on india sakraalkirjanduse vanimad ohverdusrituaalidega seotud teosed. Peamised veedad on „Rigveeda“ (’hümnide veeda’), „Jadžurveeda“ (’ohvriloitsude veeda’), „Saamaveeda“ (’lauluviiside veeda’) ja „Atharvaveeda“ (’maagiliste loitsude veeda’). Neis kirjeldatakse jumalate hümne, ohverdusriitusi, laule ja maagilisi loitse.
Kuigi veedades kasutatud keelt nimetatakse sageli sanskritiks, erineb see tegelikult klassikalisest sanskritist. Veedade keel on vanem ja keerulisem – nii on seda alates 20. sajandist peetud klassikalisest sanskritist eraldiseisvaks. Siiski kasutatakse üldmõistet „sanskrit“ mõlema kohta tänini. Veedade tekstid ja keel on keeleteaduse seisukohalt olulised, sest need aitavad mõista indoaaria keele iidseid tunnuseid.
Sanskrit
„Sanskrit“ (leedu keeles saṇskṛta) tähendab ’kokkupandud’ või ’viimistletud’. See nimetus peegeldab suurepäraselt sanskriti eripära ja ajalugu – tegemist on hoolikalt kujundatud, reeglipärase ja väga struktureeritud keelega.
Sanskrit on süstemaatiliselt välja töötatud ja kirja pandud iidsetes India grammatikates, eeskätt kuulsa Panini (5.–4. saj eKr) teostes. Sanskrit oli kõrgetasemeline kirjanduskeel, mida vastandati kõnekeeltele, mida kasutasid eri kastidesse kuuluvad inimesed.
Indias tekkis kiri suhteliselt hilja ning traditsioonilisi tekste anti edasi põlvest põlve suulisel teel. India haridus põhines inimmälul – tekstid jäeti meelde ja neid tsiteeriti vabalt.
Sanskrit on alati olnud seotud India religioossete rituaalide ja kultusliku kasutusega. Sanskritis on loodud palju religioosseid ja filosoofilisi teoseid, seadusekogumikke ning teadustekste. Tänu seesugusele spetsiifilisele kasutusele sarnaneb sanskrit oma olemuselt antiikkeeltega, nagu vanakreeka või ladina keel. Samas ei ole see päriselt elav ega ka surnud keel – sanskrit ei ole kunagi olnud kellegi emakeel, mida oleks põlvest põlve igapäevase suhtluskeelena edasi antud.
Keelte isoleeritus
Just see isoleeritus – olukord, kus keelt ei omandata emakeelena, vaid õpitakse teaduse või religiooni jaoks – aitab seletada, miks sanskriti grammatiline süsteem on püsinud muutumatuna ja reeglid säilinud läbi aastatuhandete. See eripära tegi sanskritist mitte ainult rituaalse, vaid ka kultuurilise väärtusega keele, mida kasutasid inimesed kõrgematest kastidest. Mõneti meenutab see leedu keele ajaloolist olukorda.
Olles sajandeid poola ja vene kultuurilise mõju all, kaotas leedu keel järk-järgult oma tähtsuse eliidi keelena ja üldisemalt linna kultuurielus. Leedu keel taandus talurahva keeleks, vajudes omamoodi unne ja jäädes intensiivsest välismõjust puutumata. Nii säilitas keel hulga arhailisi jooni. Näiteks on leedu keele süntaks ja sõnamoodustus jäänud vanade indoeuroopa keelemudelitega võrreldes üsna sarnaseks. Talupoegade traditsioonid aitasid hoida keelt elujõulisena isegi leedu keele trükikeelu ajal – aktiivsel venestamisperioodil 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses.
Nii sanskriti kui ka leedu keele püsimine suhteliselt muutumatul kujul näib olevat tihedalt seotud nende keelte kasutusega kitsastes sotsiaalsetes rühmades, kus keelt hoiti au sees ja anti edasi kui erilist osa kultuuripärandist.
On keeruline öelda, miks läti keel – teine säilinud balti keel – on arenenud teistsuguses suunas. Läti keele sarnasus sanskritiga pole nii ilmne kui leedu keele puhul. Üks põhjus võib olla asjaolu, et läti keel ei olnud samasuguse surve ja isoleerituse all. Sajandeid kestnud saksa kultuuri mõjul püsis läti keel avalikus kasutuses, mis hoidis keele tihedas kokkupuutes teiste keelte ja kultuuridega ning viis aja jooksul selle loomulike muutusteni.
Peale selle on läti keel juba pikemat aega olnud tihedamalt seotud soome-ugri keeltega, eriti eesti ja soome keelega, ning samuti skandinaavia keeltega. Kultuuridevaheline kokkupuude – eriti kaubanduse, rände ja poliitiliste sidemete kaudu – on mõjutanud nii läti keele struktuuri kui ka sõnavara. Kuigi hilisem venestamine puudutas mõlemat balti keelt, toimus see Lätis teistsuguses kultuuri- ja sotsiaalses kontekstis.
Lätis pidi vene keel läbi murdma juba väljakujunenud saksa kultuuriruumist ning rahvastik oli mitmekeelsem (läti, saksa, vene) ja sotsiaalselt kihistunum. Leedus oli aga venestamine trükikeelu ja venekeelse hariduse kaudu tihedalt seotud leedu keele ning rahvustunde mahasurumisega, mis tõi kaasa tugevama keelelise vastureaktsiooni.
Samuti võib väita, et läti keel on lingvistiliselt modernsem. Näiteks on läti keeles sõnalõpud erinevalt leedu keelest sageli n-ö kärbitud või ära jäetud. Läti keele kõnelejate sagedasem kontakt välismaailmaga tingis selle, et vormid lihtsustusid aja jooksul suhtluse hõlbustamiseks ning see kiirendas keele muutumist.
Sellist keele noorenemise protsessi, mille käigus keel kohaneb muutuvate sotsiaalsete ja kultuurioludega, võib käsitleda keele loomuliku arenguna. Leedu keele puhul on aga „talveuni“ talupoegade seas säilitanud selle arhailise keelestruktuuri, mistõttu sarnaneb see sanskritile rohkem.
Kokkuvõttes on see siiski vaid oletus, sest keele areng sõltub ka selle sisemisest loogikast ning kõiki muutusi ei saa välismõjudega seletada.
Sanskriti uurimine Leedus
Leedus hakati India kultuuri ja sanskriti keelt uurima juba 19. sajandil, kui rahvusliku ärkamise ja romantismi ideed tekitasid huvi kaugete maade kommete vastu. Vana-India mõtteviisist tugevalt mõjutatud Vydūnas tõlkis „Bhagavadgītā“ leedu keelde ning Maironis võttis ette „Rigveeda“ hümnide tõlkimise, kuigi mitte originaali põhjal.
See huvi käis käsikäes 19. sajandil populaarseks saanud võrdleva keeleteadusega, millele pani aluse briti teadlane William Jones. Jones märkas sarnasusi sanskriti ja klassikaliste Euroopa keelte vahel, mis innustas uurima indoeuroopa algkeelt. Uurimistööd arendas edasi saksa keeleteadlane Franz Bopp, kes käsitles oma teostes ka leedu keelt – üht neist keeltest, milles on säilinud enim indoeuroopa algkeele arhailisi tunnuseid.
Sanskritismid hindi keeles
Sanskriti ja leedu keeles on palju sarnasusi, eriti sõnavaras. Ent neid ei ole alati lihtne ära tunda, sest sanskriti kui kirjanduskeele sõnavara on äärmiselt rikkalik ja rohkete sünonüümidega, mis muudavad ilmsete vastete otsimise keeruliseks. Leedu ekvivalente on sageli lihtsam märgata hindi keeles, mille sõnavara põhineb suuresti sanskritil.
Hindi argikeeles on säilinud palju sanskritisme, mis on äärmiselt levinud ja kergesti äratuntavad. Näiteks sõnadel mrityu (’surm’, leedu keeles mirtis), das (’kümme’, leedu keeles dešimt) ja sasur (’äi’, leedu keeles šešuras) on leedu keeles lisaks foneetilistele vastetele ka semantilised ekvivalendid. Sanskriti kui elitaarsema kirjanduskeele kasutusala oli kitsam, seda välditi igapäevastel teemadel suhtlemisel.
Sanskriti ja leedu sõnade näited
Enamikku sanskriti päritolu sõnadest kasutatakse tänapäeval ainult teatud valdkondades, näiteks religioossetes rituaalides, ajaloolises kirjanduses ja tseremoniaalsetes tekstides. Siiski on sanskriti sõnavara tihedalt seotud leedu keele arhailise sõnavaraga – neis leidub mitmeid tähenduslikke ja foneetilisi kattuvusi.
Toon mõned näited:
- leedu keele ašva (’hobune’) ja sanskriti aśva kannavad sama tähendust, kuigi sanskriti sõna tähendab ka ratsut (malendit) või sümboolselt tugevat ja ihaldusväärset meest;
- leedu avis (’lammas’) vastab sanskriti sõnale avi, mis tähendab nii jäära kui ka kitse ja mõnes kontekstis isegi mäge;
- leedu sõna duktė (̕’tütar’) ja sanskriti sõna duhitar (’tütar’; ’see, kes lüpsab’) on etümoloogiliselt seotud imetamise ja lüpsmise tähendusväljadega;
- leedu sūnus (’poeg’) vastab sanskriti sõnale sūnu – mõlemas keeles tähistab see järeltulijat;
- leedukeelsel sõnal akmuo (’kivi’) on sanskriti keeles paralleel aśman, mis tähendab kivi, metalli või terast, välgulööki ja kõva materjali;
- leedu keele sõnale žiema (’talv’) vastab sanskriti keeles himá (’lumi’, ’külm’), mis jagab sama indoeuroopa sõnatüve, ja sõnale vilkas sanskriti vṛka, mis mõlemad tähendavad hunti;
- sõna akis (’silm’) tähendab sama ja kõlab samamoodi kui sanskriti keeles akṣí;
- leedu dantis (’hammas’) vastab sanskriti sõnale daṁta – mõlemas keeles on säilinud nii tähendus kui ka tüvekuju;
- leedukeelne nosis (’nina’) langeb kokku sanskriti sõnaga nāsā – mõlemas keeles on tähendus sama ning foneetiline sarnasus ilmne;
- leedu sõnad pėda (’pöid’) ja padas (’tald’) ning sanskriti sõna pāda tähistavad kõik jala osi, neil on peaaegu identne tähendusväli;
- leedu sõnale nagas (’küüs’) on lähim ekvivalent sanskriti nakha (’küüs’, ’küünis’);
- nii leedukeelne mama kui ka sanskriti mātā tähistavad ema;
- leedu vyras (’mees’, ’meessoost abikaasa’) on sanskriti keeles vīra (’mees’, ’sõdalane’, ’kangelane’, ’mehine kehastus’);
- leedukeelse sõna bebras (’kobras’) sanskriti ekvivalent babhru tähendab tumepruuni.
Ilmselgelt on peale tähenduse sarnane ka nende sõnade foneetiline struktuur. Lisaks on paljudel sugulusterminitel, kehaosade nimetustel ja isegi loodusnähtusi tähistavatel sõnadel aluseks sarnane tüvi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et leedu ja sanskriti keele isoleeritus on aidanud säilitada nende grammatilisi ja leksikaalseid sarnasusi, võimaldades neil püsida elujõulistena läbi aastatuhandete.
Leedu keele lähimas sugulaskeeles läti keeles on samad protsessid kulgenud pisut teisiti. Seetõttu on läti keeles säilinud sanskritile iseloomulikku vähem. Need erinevused viitavad ühelt poolt välistegurite mõjule keele arengus, kuid rõhutavad teisalt ka keelesüsteemi sisemise loogika seaduspärasid, millel võib olla oluline roll keele kujunemisel.
19. sajandi alguses alanud leedu ja sanskriti keele võrdlev analüüs avas ukse uurimissuundadele, mis on viljakad tänapäevalgi. Siiski ei ole lõplikku vastust küsimusele, miks on leedu keeles säilinud nii palju indoeuroopa algkeele elemente, seni veel leitud.
Loodan, et suutsin äratada lugejas huvi ja inspireerida keele üle mõtisklema. Keelte sarnasuste uurimine pakub palju mõtteainet nii keelesõpradele kui ka -teadlastele ning iga avastus viib uute järeldusteni.
Kirjandus
Markevičienė, Ž. (2002). Lietuvių, hindi ir sanskrito kalbų leksinės bendrybės. In: Kalbotyra, 51(1). Prieiga: https://www.zurnalai.vu.lt/kalbotyra/article/view/23384/22620, [Žiūr. 2024 12 12].
Vidūnas, V. (2009). Sanskritas. In: Spectrum, 1(10). Prieiga: https://www.fsf.vu.lt/dokumentai/nuotraukos/Azijos_ir_transkult%C5%ABriniu_stud._institutas/Rytu_kalbu_mokykla/Sanskrito_kalba.pdf, [Žiūr. 2024 12 12].
