Aruküla kodu

Kui kõnnid ja tuttav on kõik, mis on ümber,
ka mälestusradade mürakad kivid
võid kergelt tõsta kui lapse sülle –
tuul võimsaks teeb mastimändide rivis.

On piisavalt suur, et mahtuda ära
su kanti veel mõnigi pere ja maja.
On piisavalt väike, et üle me küla
võiks kõlada suurmeeste sammude kaja.

On lootust ja armu. Ja valgust ja varje
siin jagugu võrdselt kui vennale.
Kodutänava tuttavaid katuseharju
võid pidada kuuluvaks endale.

Kui kohale jõuad ja minna ei taha,
jääks maha kui tükike südamest,
siis oledki kodus, las mööduda ajad
– kui rongivile – siin igavest`.