Ees tee nii tuttav …
Ees tee nii tuttav ja võõras,
vahel looklev, siis sirge kui metsasiht.
Käin ette tallatud rada, mis loodud sadade jalgade poolt,
mõned astunud on tühja, teistes kumamas näen hoolt.
Olen üksi, kuid mitte kunagi omapäi,
kes saadab mu mõtteid, millel otsa ei näi?
Kord siristab lind, teed ületab konn,
helendavad jaanitäpid kõike ümbritsemas on.
Ööpimedas kõik teistmoodi näib,
kas langevad maskid või hoopis vari üle palge käib?
Mis täna on nii, juba homme ehk naa,
kuhu toetuda saan, kui kadumas maa?
Taevapuna paitamas pehmeid samme,
öö karge udu annab märku, et tänasest saamas on homme.
Sookure karje saatel libistan end sooja tumedasse vette,
annan oma hinge raba metsikusse rüppe.
On see hirm või on see arm?
Miks tee, mis käidud, näis nõnda karm?
On juhus see, või neid elus siiski pole,
kas taipan ehk, et kogetu ei olegi nii kole?
Üks samm, üks tee, üks otsus mind taas edasi viib,
maailm helgem ja lõputum näib, kui löögi teeb habras liblikatiib.
See, kes eile mattus tumedasse rabavette,
täna maalib sulni naeratuse kõige ette.