Ei taha enam kuulda inimeste keelt …

Ei taha enam kuulda inimeste keelt.

On üksiolemise hurmav tund.

Ma keeran vasakule metsateelt,

Kus pole enam kurba märga lund.

Mul sõbraks õnneehtes õunapuu

ja pärleid loopiv uhke punarind.

Ei ole kaugel enam suvekuu.

On teada mulle solituudi hind.

Ma kastan aknalaual pelargooni

Ja kuulan oma viimast sõnumit.

Kas üksildusest see ei andnud tooni,

Ehk mulle appi oleks vaja võlurit?

Siis suvekuumuses ma seisan paljajalu,

sest tuppa hiilib keldri vahedus.

See, kes end varjab külmas metsatalus,

saab tunda aeglast pikka jahedust.