Elo Viidingule

Mind soojal suveõhtul, viis kodunt mõttelend
ning vanamoodsas trammis, peagi leidsin end
mu vastaspingil istus, poetess, nii armas, vahva
kes värsirütmis üles kütnud oma rahva

ta rahulik ja rõõsa, rõõmsameelne näis
ja käsi korraks taskus, nuti järgi käis
paar libistavat sõrme, ekraanilt üle käisid
suunurgad ülespoole, kaardumaski näisid

ma tean ju, kes Sa oled, tummalt mõtlesin
ja mitmeid mälupilte, vaatma tõtlesin
mul kangastusid fotod, netist, ajalehest
saatetutvustused, vanast telelehest

talendikus ja töökus, Sul au ja kuulsust toonud
eestikeelset luulet, kirglikumaks loonud
Su kirjasõna kiirgab, väärtuslikku annet
tööraamat väärib tänust, tulvil sissekannet

kas võiksin Sulle öelda, ka mina sulge valdan
küll mitte nõnda kuulsalt, kuid sõna siiski haldan
kas räägin nüüd, veel enne, kui lahutab meid rutt
ei, siiski mitte, lüürik, liig tüütu saaks mu jutt

ma tean, Sa vaatad läbi, päikseprilli mind
ja tead, ma hinges vargsi, imetlemas Sind
ses Kadrioru trammis, sel koliseval teel
Sind kõnetada sooviks, kuid vaikima jääb keel

ja kui mind haarab uulits, mu süda kindlalt teab
et kodus sujuv sulg, Sust riimid kokku seab
sest helisevad hinged, kes teavad sõna väge
mu tekstist välja loevad, et nende töö on äge

ma selle loo, poetess, nüüd pisut lühendan
ta Sulle südamlikult, lahkelt pühendan
võib-olla jõuab Sinu, silmisse see luule
võib-olla läbi päikse, või põhjamaise tuule