Enda sisse

Ma olen kui puu
ja kasvan ta säsis
ning okstesse
sirutan käed.
Sellest embusest
süda iial ei väsi,
tema soontest
ma ammutan väe.
Jalad juurtena
kandvad
imede vesi,
ladvas kuukiired
silumas juukseid,
vihm koorelt taas tolmu
endaga pesi
ja armastus kasvas
mu nuukseist.

elva luuletus

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:

Vaata parimaid luuletusi

SAADA MEILE PÄRING!

Lisa ka oma e-posti aadress ja failid ning saada päring. Ootame.