Helme kabel

Siin sa seisad, pühalikus vaikuses
aastaid sul on üle kahesaja
Kindel oma jäävuses ja paiksuses
saadad tuulde kella kurba kaja.

Kuuled tröösti, lohutusi murele,
leinajatel silmad vead veele.
Valmis saatma rahuranda unele,
selle ilma viimasele teele.

Sa nutta lubad, ahastada, anuda,
kas siis mõtteis või ka kuuldavalt.
Siin viimne võimalus veel andeks paluda,
otse lahkujalt või kõrges Jumalalt.

Siit sa teele saatnud õites lillekesi,
jõudmata veel elu teise poolde.
Saatnud neid, kel kuivand silmavesi,
jäävalt võetud Meie Isa hoolde.

Oled paik, kust alguse saab sügav tunne,
unes ilmutab end leinalint või loor.
Siin võib päikegi end unustada unne,
kuulata kuis laulab inglikoor.

Sinu juures minejail ei ole ruttu,
õues tunnistajaks pärnad, tammepuu.
Tuul küll lohutab siin leinajate nuttu,
ainult suletuks jääb kalli hinge suu.

Foto: Kultuurimälestiste register, M-L Paris