Hetk on kui igavik, sest mööduvad nad käsikäes

Väino Raudvere

Oh peatu hetk
et saaks ses viivus luua
ja poleks see ei pelg
ei lihtsalt viiv
ei südi soov vaid ajavoos
mil terviseks peab jooma
ahmima
ununeks ei eal
see magus
kurb ja rõõmus valu
Ta tahab
hoomab
ihaleb
iialgi ei palu
ning jätab sindki omapäi
kui uskmatu
keda tõendada ei täi
Ta tõukleb
tõuseb
kõhkleb, tunneb valu
ja keegi saa ju sama
nii ka sina samuti
kui päev veab õhtut öösse
ning äkki lapselapsena
sa härmas hommkus
ju ootad päiksetõusu
Oh peatu hetk
see ring sai täis
Ma tahan olla keegi
kes tuleb kunagi
või kunagi ehk käis
neid samu radu
Hea siis seegi
Nüüd tõuse laps
Üks ring sai täis
see oligi
See Hetk
mis üürikeseks külas käis
ju looja loomusesse suigutas su tahte
Nüüd loomulik on iga retk
mistahes asja võtad ette
See on mu ainukene pärand
pärida mis minust jäävad
on pärlid
rõõmutundest silmavette.
See hetk on igavik
mu poeg
ning tütrekene kallis
kui oskate vaid vaadata
ja märke loete
On rõõm te üle
mu kuhtuvates silmis
olematuis juusis
ning habemes
mis ammu
ammu hallis.