Kadakad ja tammepuud
Kadakas, kivi ja kibuvits
Kassaris pereks on loodud vist,
püsivad kõrvuti paesel pinnasel
üksteise seltsi ja sõprust hinnates.
Aga oh imet! kui avastan –
kadaka alla end sättinud tamm,
pisike alles, kuid täies jõus,
siit algab uhke tammepuu tõus.
Kuidas ta ometi siia sai?
Kas tõesti tuul tõru kohale tõi?
Ühtegi emapuud polegi,
oravaid rähne ei kohtagi.
Kas ehk siilike tee siia leidis
ja tammetõrud okkaisse peitis?
Möödunud juba on aastakest viis.
Kas kadakas tammega sõbraks sai siin?
Kadaka juured on kangana pinnases,
tamm puurib sügavalt liivas ja kivides.
Tamm aina sirgub sedasi
ja kadakas kössitab edasi,
lumemüts talvel ta koolutab,
tamm ühtki lehte ei loovuta.
Tamm on küll tugevam, võimsam ja suurem,
kuid kadakas püsigu ikka me juures,
säriseb-käriseb jaanilõkkes,
kosutab hinge ja puhastab mõtted.
Nõnda me elame muutuste tuules,
tulevad meilegi naabrid uued.
Oh oleks meil tammepuu tugevust
ja karuse kadaka visadust.