Kahekesi Pärnus
Kuuse tänava lõhn, kui jalutan vanaemaga koju,
kui jalutan sõbrannaga, sõbraga käsikäes.
Tumedad varjud suvitajate kohal,
mustad laigud asfaldil, kui lähme koos postkontorisse.
ja lennutame sõnu taevasse, südamesse, teise Eestimaa otsa.
Ainult muusika on aus ja ei valeta.
Sa tahad olla puu, juurtega kõvasti kinni, kasvada, kasvada.
Puhkeda õide igal kevadel, lehed tuule käes kiikumas.
Sa tahad olla teine viiul raekoja jahedal kontserdil,
tagataustal oma kurbusega puudutada südameid.
Kahekeski koos kõvadel puupinkidel,
kahekesi Vana-Pärnu punasel rippsillal,
karedal asfaldil, torkival murul Vallikäärus
salli sisse mähitud pudelist veini joomas.
Avanemas, arenemas, kasvamas üksteise.
Rannapargis luuletusi lugemas.
Millal küll juhtub see,
küsid sa muuli lõpus,
kui kilekott läheb kogemata lendu.
Millal me mõistame maailma ära?
Saame tast aru?
Valgustame ta kontideni läbi?
Ei ole enam lõputult algamas,
alustamas, kinnisilmi kobamas.
Rünkpilvede all
torgivad jahtide teravad mastid
taevasse auke.
Puupingid, libedad kivid,
kõrkjad, kõrkjad,
piknikud, nende vahel.
Pikad kleidid ja jalgrattad.
Väntan ajalehetoimetusest randa
pika maa. Teen tiiru ümber maailma,
aga maailm see on sama segane kui enne.
Küsimusi täis.
Ainult meri see vahetab värvi
ja kuju nii nagu tuju.