Kaju ja paju

Keset mede taluõue seisap kooguge kaju

ja temä kõrval ruhve looma joogiviige.

Säälsaman suur ja haraline vana paju

ja nende kate  vahel  konnaloimp viige.

           Seda vett siit kajust om kik henge juunu,

           kost talvel päält jääd  tul´li  lüvvä purus.

           Vett pangige kambre iga põlvkond om tuunu,

           aa täempe vett pump  säält  üles surub.

Paju otsan om kiik ollu latsil alati,

üles-alla kuus põlvkonda sääl käinu.

Tülli mintus ja silmävett ka valatus

ja järjest kik oma ellu ärä  lännu.

           Paju aastit tagasi maru murdse maha

           ja lännu om ka kikk vanembe põlvkonna.

           Uut puud sinna kennigi istute ei tahagi,

           aa kajulumpi kevade tuleve iki nii konna.

Kajul kuuk om allen ja otsan pang,

vett temäge võtta  pole enam vaja.

Aa kiik nella postige iki kaju man,

latside naaru ja kisä iks sääl kajab.