Katelas

Veel on kuskil külatänav
ja üks küla- Katela.
Seal on kriuksuv kruusaräbu
ja üks põõsas – toomingas.

Seal on palju mälestusi,
palju kuldseid liblikaid.
Igas talus inimesi
enam pole. Tühjus vaid.

Minu kodu. Aiavärav,
kanad, kass ja koerake.
Ema, isa. Kõik on omad.
Puudu ainult mina veel.

Astun välja bussi uksest,
koti selga upitan.
Ootan, kuni buss on läinud
ja siis hakkan astuma

Alguses on maju palju,
igas õues haugub koer.
Aga kui käin kilomeetri,
tuleb käänaku, põllud vaid.

Veidikene pärast oja
hakkab rada kerkima.
Tühjad tared, külm ja kõle.
Ääres tee on põllumaa.

Käidud mitu kilomeetrit.
Tuju hea ja meel on hele.
Silman õues kukke- Peetrit
ja siis näeb mind koerakese.

Saba vehkleb. Kiunub, haugub,
aga kett ei lase tulla.
Juba maja kuskil paugub.
Kes sealt tuleb? Las ta tulla.

Nagu unest ärkan üles:
istun tares käed mul süles.
Kõik mu unistused katki.
Olen üksi istumas siin.

Majas millel pole aknaid,
uks on viltu, põrand mäda.
Kes küll tuleks,tööle hakkaks,
et võiks elu edeneda.

Veel me elame, jah, linnas.
Pojake on alles väike,
Väga loodan kui ta sirgub,
Kodu rajab Katelasse.