Keila hääl

Kuldse kella all istudes,
on aeg teinud omad tiirud …
Kiirelt liikuvas ajarattas …
Ühelt poolt nii kodune
koos mineviku vilksatustega …
Kuid teisalt …
Nii ajatult ajutine,
kus miski pole jääv …
Ainult me mälu,
see mäletab tühja kohta …
Ja rikkuse õnnetuste rada …
Minu kodune –
kella tilla talla …
Loen Keilas aega –
jälgi kella ajapalavusest …
Minu armas õhtune,
ajamälu peegeldus –
suve tihedas tuhinas.
Kodulinna tuttavatelt tänavatelt,
kõmbin läbi õhtuse allee …
Kus rongide õhk-õrnade –
tuututamiste saatel …
Saab vastu võetud –
ikka ja jälle …
Sillerdava vee mängus,
ajakohina saatel …