Kevadunelm

Sarapiku õitekullas
kiviaedki väreleb.
Vahtrad oma õitemeres
mesilastest terendab.

Päike tuli vaiksel viivul,
kirsipuud lõid särama.
Nende järel linnutiivul,
pääsuke meid teretas.

Toomingas näe, õide puhkend,
ploomipuid ta ennetab.
Varsti kastanid on uhked,
õunapuudki säravad.

Siis ma soovin kodus olla,
vanal armsal Sõrvemaal.
Seal ma ikka tahan olla,
õunapuud kui õitsevad.

Taamal õuenurgas õitseb
meie vana valge klaar.
Üsna varsti õide puhkeb
iidne viirpuu aiamaal.