Kirikumäe

Kaldajoon justkui on maalitud
kuuskede tipud tõusus ja languses,
järve pind tume ja hääletu,
pilliroog õhtuses valguses.

Olen kuulnud siin kevadet
lustlikult rõkkamas,
rebasejälgi näinud sulaval jääl.
Tundnud sookailu tugevalt lõhnamas,
sügavast veest leidnud
võimsaima väe.

Läbi sooja ja heleda jaaniöö
aimanud näkkide vallatut naeru,
hommikuudus
nende tantsust saand’ osa.

Nähtu mul meenutab
muistendi kauneimaid aegu,
koidikul helisenud kauge
kellade kõla …

Päike nii hele, see silmisse hakkab
vesi on pehme, teeb kehale pai,
suvine päev minus isukalt matkab,
ees ootab hõbejas sillerdus vaid …

Hanede hüvastijätt metsade keskel,
peatuspaik lindude parvel …
Sügisejahedad vaikusehetked,
külm kuuvalguse peegeldus järvel.

See paik kannab ilusat
saladust endas,
tihti tunnen kuis ulataks
keegi mul käe …
Siia tulles minu olevik
kaugele lendab,
armastan Sind, minu Kirikumäe …