Koduigatsus II

Sügise hõng –
tormis murdunud puu,
puravik, usside pidusöök
ja tähti on nii palju.
Soe meretuul ei puhu neid ära.
Tumesinise taevaookeani
valged vahuharjad
moodustavad tähtkujud – kaksikud, kaalud, kalad.
Ja meri rannamänniku taga kohiseb,
nagu teaks ta,
et tuul pöörab loodest edelasse.
Sügis saarel
puistab kukeseened üle kaselehtedega,
murrab langile jäetud seemnepuid,
suleb luukidega suvilate aknaid.
Kohalikud lehvitavad –
seitsme kuu pärast tulevad suvehiidlased tagasi.
Nad ei näe, kuidas kaevukaanele koguneb lumi,
kuidas laht kattub jääga,
kuidas november viib elektri,
kuidas jõuluõhtul põlevad lumistel haudadel küünlad …
Nende jaoks on saar
sinilillekirja,
jaanitulesoe,
hullavate lainete rohekassinine
ja kanarbikulilla.
Valge Hiiumaa on neile võõras.
Valge Hiiumaa on ainult hiidlaste oma.
Alles seitsme kuu pärast
saabuvad saarele
rahvakunstnikud
ja Sibul kummardub,
suletud silmad peidetud tumedate juuksekahlude taha
oma kitarri kohale ………