Kodune luule

kruusatolmus rada – see juhib metsani
mere äärde, kus tuul kiigutab männilatvasid
samblased rajad, saatjateks metsmaasikad
esivanemate mälestusi, seal sõnajalad sosistavad
valgel soojal rannaliival seistes mõtlen ma
vanaisale kallile kes võrguga püüdis lestakala
minule maailma armsaim on see väike tükike maad
mis keset halli vett lihtsalt on, ajast puutumatuna
künkast üles ja avan värvi kooruva värava
kord rohelust, kord paksu valget lund täis hoov mind tervitamas
õhtul kui üksi raadio saatel köögis istun
aknast välja vaatan, hetkes olen, peatun
ja hommikul kui panen tasa ahju küdema
vaikuses vahin põrandat ja pean endal tõdema:
just siin on mu kodu, mu hing ja mu meel
mu aja lugu, oleviku- ja tuleviku keel
ja kui aeg on nii kaugel, et taas vaja minna
vaatan selja taha ja metsa-merearoomi sisse hingan
ja kui tahavaatepeeglisse heidan pilgu veel ainsa korra
kaob väikseks täpiks mulle valgete aknaraamidega vana kollane maja
ja kui „näeme pea” hüüavad sadamas kajakad
vajub minu kodusaar horisondi taha