Kodupaiga peopesa peal

Ainult lapsepõlvekodu
nagisevad põrandalauad
teavad jutustada aegu …
Isegi, kui pole näind Sind nii kaua.
Nemad mäletavad veel
Sinu lalisevat keelt.
Sinu paljaid varbaid teel.

Seal on allikjärve silm,
Sini-Rohe-Valgejärve haldjate võluilm.
Taamal metsa vaikne mühin,
armas Ebavere hiis.
Mure õlgadelt ta pühib,
Mõtetes käin ikka veel siin …

Seal on mu olemise paik,
ellu tulemise paik.
Isegi kui vaikin ma,
tema ikka aru saab …
Seal on kodupaigavaim.
Eluspüsimise taimedest pärg
on punutud …
kodupaiga peopesa peal.

Kõrge pärnade allee all kivi,
millel sõbrad kokku said.
Põllu veerel üksik paju
möödujatele tänagi teeb pai.
Liivakruusaline tee meid kandis,
nüüd on unustatud see.
Lahke naabritädi
punapõskseid õunu andis
koduteel …

Seal on mu olemise paik,
sealt on minemise paik.
Isegi kui lahkun ma,
ükskord külla tulen taas.
Seal on kodupaiga hõng,
tema juustes hõbelõng
ja neist pärg
on punutud …
kodupaiga peopesa peal.