Kodupaiga vaim
Nii nagu kivi viskad päikselisse vette
me paiga vaim on kildudes.
Käed panen korraks silme ette,
et tunda kilde lõhnades.
Kuivkuumalt tolmleb kodutee,
kask leebelt lõhnab väravas.
Jalg tõstab lõhna nõmmeliivateelt,
jasmiin mind võlub õites valevais.
Kild lõhnab nagu sitikmari,
ma kilde leian kurgi seest.
Mind ninapidi tõmbab kukehari,
lõhna jahutavat leian tiigiveest.
Ma taban kilde konnakrooksus,
neid kuulen kassi nurrudes.
On kilde rõõmsas lapsejooksus
ja koldes ahjupuude lõõma sees.
Ma nopin kilde sädistavalt pääsult
ja veekannu keevast vilinast.
Leian kilde kalli unenohinast
ja vihmavete laulusolinast.
Me paiga vaim on põrandais ja seintes,
on ukselingil, padja sees.
Ta hõljub puudes, lilledes ja heintes,
võib teda leida linnupesa seest.
Vaim helvestena langeb lumehange
ja ulbib sulavete sees.
Poeb tükkidena meie hinge
ja tiireb vereringe sees.
Need killud peegeldudes koos
on särav tervik mustriline.
Vaim on kui kaleidoskoop
mis igal hetkel eripalgeline.