Kodupaik on püha

Ma seisin.
Justkui liikumatult silmapilgutamata
Sirvisin valikus olevaid radu.
Otsisin seda kõige õigemat paika,
kus energiat ammutada oleks omarodu
Jah, ma otsisin oma kodu.

„Mis on kodu?” arutles pigine külatee,
kui sammusin seda sama tuttavat rada.
Tal vastasin:
„Kodu on püha paik,
seal alati soe on koda
ja mesimagus toidu maik.”

„Kus on kodu?” sosistas kõrvu tuul,
kui samblal puhkasin viivuks.
Tal vastasin tasa:
„Ta südames ei anna asu,
ta’st alati on kasu,
kui naased pikalt rännakult sinna,
taas leiad,
mis oli sinu kodupaiga taasnägemise
hind ja ära antud tasu.
Siin ühtib mineviku ja
oleviku mina.”

„Kus on kodu koht?” siristades vastust nõudis tammepuu oksal linnuke vaga.
Koduvärava ees muiates vastasin aga…
„Siin on kodu. Siin on kodu koht.
Ei ähvarda nüüd oht,
ei ime energiat inimsugu,
siin värske õhk ja maailma õnnelikkus – ilu – pahvatab näkku,
paitab mu pead ja rahus silmigi silub.”

Kodu, aga ei oma ma üht –
mu pereliikmedki ja sõbrad
mulle tagavad seda.