Koju. Käsmu kividele.

Siin on oldud
iide-muiste tuldud
rängist sõjust taudest
ära kantud
ilmameredele mindud
mölludesse eluradul lahutud
orvuks jäädud
aga jälle
pereks suureks tõustud

Hing on Käsmu kividesse
hommikupäikesesse
märga kulda peidetud

Ja oleme
kes kõik kaugel
isade vaim
see ikka küsib:
millal
uuesti sa tuled?

Siiakala
kõrged õõtsvad männid-lepad
tüüne ehk vahel marus laintes laht
mereõhk
kõik mis lõhnus
nii vaikuses kui häältes paitab
kutsub hingi
ikka koju
siia
kividele.
tagasi.