Kui kondasin taas …

Kui kondasin taas käidud teedel,
siis meenus tõde – silmad, hingepeegel.
Ma pääsusilma hinge näha ihkan.
Sa näita palun, vähegi kui tihkad.
Nii kaua pole üldse näinud Sind,
et kartsin, katkenud on habras eluring.

Ent täna, käies metsikutel teedel,
kus jalad võttis lõpuks veele.
Mu silmad kohtasid neid silmi,
ei vaadanud ma enam taevas pilvi.

Me muudkui ihaldame käia võõraid radu
ja näha lilli, mis oma aeda ei mahu,
kuid rahul olla saab ka oma kodus,
kus toetav silmapaar meid ootab niidulohus.

On väheks jäänud elupaiku helgeid,
kus pääsusilmad olla saaksid selged.
Neid silmi säravana hoida ihkan
nad armsad on ja lapselikult lihtsad.