kure kurb kluuksatus

kure kurb kluuksatus

kaikub rabas lauges

taustaks tedre kudrutus

kostab kuskilt kaugelt

uduloori pehmes kaisus

vana käänuline mänd

seisab vaikselt lauka serval

taamal vennaks pehkind känd

vaikus vaikselt võimust võtab

kuuled kuidas kukub tilk

võrgult mille ämblik kudus

pärleid niidil märkab pilk

valgest vatist õite meri

õitsev sookail mõrkjalt lõhnab

kirkavärvilisel samblal

koha leidnud kased kõhnad

laisalt üle puude piiri

tõuseb hommikune päike

mõistad, loodus suur on

ja sina ise üsna väike.