Liinakuru öö

Muutub ilma lõpus tõeseks meelepettki,
unub kärsitus ja õige-väära pulm
maalib lõputult elliptilisi hetki,
millest hommikuks saab tabamatu ulm

Rühib armuujel Sisyphose mäkke
mõte Sinust, vaimuvetel vallatuil
ujub eevarüüdes pruunisilmseid näkke
hinges pisarad, kuid irvitused suil

Avab ukselävi harrast pimedikku,
hüüab naerusuine Õpetaja pea:
tule astu sisse, otse igavikku
meil on soe ja hea!

Ja enne veel, kui vastatagi tihkan,
saab selgeks allpool Orioni vööd,
et ainus surmajärgsus, mida tõesti ihkan,
see oleks igavene Liinakuru öö

*Liinakuru talu, kus kirjandustudengid igal aastal kevadkooli peavad, asub Võru- ja Valgamaa piiril, äkki isegi maailma lõpus