Lipuvalves

siin aknalaual istudes avaneb vaade kesklinnale
kaheksasada aastat on ta siin seisnud, kauem kui meie
mu ees õõtsub meri –
punased katused, täidlased tornikehad ja valged kirikusabad
linna kohal kõrgub pikk kiitsakas torn, justkui väärikas dirigent
tema au on igal hommikul tõsta taevasse me sini-must-valge lipp

hommikul ärgates haaran käte vahele kuuma aurava kohvitassi
sätin end aknalauale, silmad otsimas pika torni vibalikku keha
otsin kindlustunnet, et tornis lehvib õiget värvi lipp
see polnudki nii kaua aega tagasi kui siin oli üks teine lipp
ja üks viiest eestlasest tapeti või pagendati kodumaalt
ei olnud perekonda, keda õudused ei puudutanud

ootasime viiskümmend aastat, et keegi tuleks ja päästaks meid
et keegi hooliks neist eestlaste surmadest
aga kedagi ei tulnud
nii me isad, emad ja vanavanemad mõistsid, et peame ise end päästma
ja seda nad ka tegid

olin alles laps, aga need lood jäävad alatiseks osaks minust
mõtlen uhkusega sellele kuidas seisime kui üks mees
külg külje kõrval, vana ja noor, vaene ja rikas, haige ja terve
vabaduse eest
oma maa eest
oma laste eest
meie oma oli tõde ja õigus
meie oma oli usk ja lootus parematele hommikutele
koos olime tugevad ja kartmatud
oleme ka täna

ma ikkagi muretsen oma riigi pärast
ja selle lipu pärast, mis igal hommikul tõuseb pika torni tippu